Palju õnne, Eesti!

 

Uudiskirjandus!

 

Hiiumaa-suuruses Singapuris elab ligi kuus miljonit inimest, aga kusagil ei teki ülerahvastatuse tunnet. Pool linna on maa alla ehitatud, metrooga saab kuhu tahes veerand tunniga. Kõik on puhas nagu prillikivi ja inimesed käivad nööri mööda. Narkootikumid, relvad ja isegi nätsud on ühiskonnast elimineeritud. Olemas on nii suurlinnaelu kui ka troopilised rannad. See on kallis, aga efektiivne linnriik – praktiline paradiis. See raamat ei ole lugu minu spirituaalsest rännakust müstilises ja poolohtlikus Kagu-Aasia riigis. See ei ole eneseleidmise romantiline seiklus. Minu Singapur on lugu kohanemisest, eneseteostusest ja selgest visioonist. See on lugu praktilise ärinaise teadlikust huvist hästi toimiva ja üliturvalise väikeriigi vastu. Singapuris ma abiellusin, siin on sündinud mu lapsed ja selle paigaga on seotud minu ettevõtted. Siinne luksuslik argipäevaelu pakub aga ka palju muud: olen laevakapten maailma tihedaima liiklusega vetes ja kriisiabikeskuse kasuvanem. Kas ma nägin seda imelist teekonda ette, kui aastaid tagasi Pekingi ülikooli õppima asusin? Oh ei. Kuid selles, et õnn soosib julgeid ja ettevõtlikke, ei ole ma kunagi kahelnud. Liis Lass

Muhulaste erksate värvide lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli. Muhu rahvakultuur on Eestis üks omanäolisemaid ja tänaseni suurepäraselt säilinud aga tänu tugevale ringkaitsele. See pole tolmustesse muuseumieksponaatidesse tardunud, vaid elus, hingav ja võbelev kultuur.

Kui lahkelt peaks üks väike kogukond omaks võtma võõrast? „Minu Muhumaa“ räägib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. Räägib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija tütrena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult põline muhulane saab oma lastele edasi anda.

Olen olnud ajakirjanik Tartus ja Tallinnas, kirjutanud romaane, teinud telesaateid ja -seriaale. Aga Muhus see ei loe. Olen Muhumaal sündinud ja rohkem kui pool oma elust ka püsivalt elanud, aga seegi ei loe. Loeb pärand, mis on tähtsam kui sissekanne sünnitunnistusel. Muhus loeb, kas naine on võimeline endale ise rahvarõivad tikkima ja õigel viisil hapurokka valmistama. Ma ei ole. Ja see määrabki kõik. -Katrin Pauts

Rõõmsat sõbrapäeva!

 

Uudiskirjandus!

 

Morna on linn Eestis, mida teab ja tunneb igaüks. Mis sellest, et päriselt seda linna maakaardil ei leidu. Morna on tuttav Eesti vanimast ja vaadatuimast telesarjast „Õnne 13“.

Mornas elavad Alma, Mare, Allan, Laine, Evelin ja paljud teised kuulsad „Õnne 13“ tegelased, aga seal elab ka palju lapsi – keda sarjas ei näidata kuigi palju, hoolimata sellest, et neil on ka oma elu ja seiklused. Käesolev raamat räägibki Morna lastest.

Raamatu peategelane on Alice, kes kolib koos ema ja väikse õega Tallinnast Mornasse. Seal saab ta tuttavaks Õnne tänava tüdrukute ja poistega, kellega koos lahendatakse kummaline kuritegu. Nimelt röövitakse Morna muuseumi, ja kui linna kõige rikkam mees Margna lubab röövli tabajale kopsakat vaevatasu, läheb eriti põnevaks.

Raamatu autor Andra Teede on olnud „Õnne 13“ stsenarist seitse hooaega. Raamat sobib lugemiseks ka sarja sündmustest iseseisvalt.

 Mojo Moyes on armastuslugude absoluutne meister. Tema romaan “Armastatu viimane kiri” ilmus mõni aastat enne seda, kui tema raamatutest “Mina enne sind” ja “Pärast sind” said ülemaailmsed menukid. Tema romaane on tõlgitud 46 keelde ja müüdud peaaegu nelikümmend miljonit eksemplari.

Peagi linastub romaani “Armastatu viimane kiri” järgi tehtud film, kus peaosades mängivad suurepärased Shailene Woodley ja Felicity Jones.

 Vaata!  UUDISKIRJANDUS RIKSWEB

Loeme läbi Eestimaa!

Tallinna Keskraamatukogu
kutsub osalema kõiki - kas üksi või perega tähistama  Eesti sünnipäeva 28. veebruarini Eesti kirjandusel põhinevas veebipõhises väljakutses.

"Loeme läbi Eestimaa!"

  Väljakutse sisuks on leida ja läbi lugeda raamatuid, mida saab seostada Eesti erinevate maakondadega – kas autori sünnikoha, loo tegevuspaiga vm järgi. Auhinna saamiseks tuleb iga raamatu kohta anda raamatukogule tagasisidet – üksi osaledes viiele raamatule, perega 15 raamatule (üks raamat iga Eesti maakonna kohta). Väljakutseks sobivat kirjandust võib valida nii koduselt raamaturiiulilt kui  raamatukogust. 

Lugemisväljakutset toetab "Kalev"

Õpime kodumaad ja kirjandust paremini tundma – loeme koos läbi Eestimaa!

 

INFO! LOE LISAKS !

 https://keskraamatukogu.ee/lasteleht/loemelabieestimaa/

Alustab maalikursus!

 

Uusi raamatuid - lugemist pühadeks!

 

66 Eesti vanaisa pajatavad oma elust Ohhoota mere äärest Kanadani, Tšornobõli katastroofi ja Mordva vangielu seikadest, aga ka Angola kalandusretkedest. Mehed räägivad sõjast, pattudest, võitudest, kaotustest, kosmilistest arusaamadest, universumi saladustest ja isegi võitmatust armastusest.
Siin räägivad mehed, kes on kogenud surma hingust, aga ka elu võrratut avarust, mida teadus ja mõistus seletada ei suuda. Need lood ajavad nutma, naerma, panevad mõtlema, tundma ja üdini kaasa elama.
See raamat on seiklus, mis kisub sellisesse sügavusse, kust lugeja enam endisena ei välju. Ta on tõstetud ja kantud esiisade tarkusest ja väest, ilust ja usust, nende meeste hingesügavusest ja armastusest.

💓
Ilusat teekonda!