Margaret Atwoodi meistriteos „Teenijanna lugu” on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid”, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni.
Rohkem
kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos” kirjeldatud sündmusi
võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle
sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga
erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi
saatust.
Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles
kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema
on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise
tõttu.
„Testamentides”
näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud
türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja
mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb.
Atwoodi enda
sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo” järge kirjutama just lugejate
huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub.
Värvilised majad, nende vahelt looklevad
paadikanalid, kummaliselt kõrgele tõstetud sibulapeenrad, mille vahel
toimetavad lilleliste rättidega külanaised, kaarjate ustega kuurid, mis
on ehitatud otse hoonete külge. Vanadest rehvidest lõigatud
peenrakaunistused, fantaasia piire nihutavad hernehirmutised,
saunakorstendest tõusvad suitsuvined, vanadest suuskadest ehitatud aiad,
nõukaaegsete nukkude ja nukuvankritega ehitud sibulaletid – just
sellist külaelu fluidumit kogeme Peipsiveerel vanausuliste külades, kui
sinna navigatsiooniseadme vea abil juhuslikult satume.
..... ja palju muudki huvitavat Raul Oreškini raamatus " Minu Peipsiveer".