esmaspäev, 23. veebruar 2015

Meeldivat täiendust kodulookirjanduse riiulisse.

Tõukeid kodukandi  ajalooliste väljaannete ilmumiseks annavad sageli  paikade  esmamainimistest tulenevad tähtpäevad.   Väljaandeid, kus mälestused kild killu haaval kokku kogutud, kus  uusi teateid vanadest dokumentidest, seni veel avaldamata ja äärmiselt huvitavaid fotosid ja  ikka jääb veel ja veel avastamata, mida täiendada, detailiseerida, on kodulookirjanduse riiulis päris palju ja tuleb aina juurde.
Omapärase väljaande, mis toob vaatajani läbilõike elust Raplamaa veerel Eesti taasiseseisvumisaastatest kuni tänapäevani,   on kaante vahele koondatud Kaiu valla hakkajate inimeste algatusel    "Fotopäevad Raplamaa veerel"
Fotol on maagiline võime peatada aeg ja lukustada hetk.

Vaata nimekirja  annetuste korras saabunud raamatutest   SIIN!

esmaspäev, 16. veebruar 2015

Aasta 2014 arvudes ja laenutuste edetabel

Hea matemaatikaõpetaja õpetab arvude keelt ja hea kirjanduse õpetaja kirjanduse keelt. Kui me oleme head õpilased, omandame oskused, siis võime elus  kindlad olla, meid  kõnetatakse vastu ning see kõik on vägagi huvitav.
Raamatukogutöös võetakse  aasta lõppedes erinevad tööliinid   numbritega ilusti  kokku, arva mida tahad, analüüsimine pakub palju võrdlusmomente. Ei tahaks rääkida sellest, et lugejaskond on vähenenud, tahaks rääkida sellest, et  Kabala piirkonna elanike arvust  (643 riikliku statistika järgi) oli 2014 aastal registreerinud end raamatukogu kasutajaks 324, neist lapsi 85. Kokku laenutati 5934 teavikut (siinhulgas ka ajalehtede ja ajakirjade laenutused). Lapsed laenutasid 150 raamatut rohkem kui aastal 2013. Jääb üle  vaid soovida, et raamatukogu eelarves suurendatakse (nii omavalitsus kui riik) raamatute soetusraha summat. 2014 oli see summa 2,967 tuhat eurot, mis teeb ühe elaniku kohta 4,61 eurot aastas. Seda pole kuigi palju, mistõttu püüan soovijale igal võimalikul juhul hankida puuduva raamatu teistest kogudest raamatukogudevahelise laenutuse teel.

 Laenutuste edetabel 2014

1.   Minu Narva
2.   Igavesti sõbrad
3.   Suvi sulab talvel
4.   Kevad saabub sügisel
5.   Jasmiinilõhnalised ööd
6.   Paleontoloogi päevaraamat
7.   Ane
8.   Reporter

  ...ja  paar näidet  kultuuriperioodika laenutuste kohta

9.   Ajaleht "Sirp"               51-l korral aastas
10. Ajakiri "Muusika"        19-l korral

teisipäev, 3. veebruar 2015

Teade!

KOLMAPÄEVAL 11.02.

TEEME JALUTUSKÄIGU

RAPLA KALMISTUL,
SÜÜTAME MÄLESTUSKÜÜNLA


SALME HALLIKU



100. SÜNNIAASTAPÄEVAKS.

KUI OLED HUVITATUD
MEIEGA ÜHINEMAST,
ANNA ENDAST TEADA
RAAMATUKOGUSSE

NELJAPÄEVAKS 05.02.

esmaspäev, 2. veebruar 2015

Uudiskirjandust!

Loe uudiskirjanduse nimekirja 



Meie ajaloost!

220 aastat kirjalikust Kabala hariduselu mainimisest

1787
Visitatsiooniprotokoll 9.juunist 1788 tagasivaatena eelnenud aastasse; koolikatsujaks on Rapla koguduse pastor, praost ja ühtlasi Eesti Konsistooriumi assessor O. EBERHARDT;
Eesti Ajalooarhiiv, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Konsistoorium F.1187 n.2 s.633 l.19: Kabala (Kappel) külas ühes majas kasutatakse 3 tuba koolimajana. Kooliõpetaja on saanud mõisast tööd (s.t. mõisa ülalpidamisel). Rahuldav.
Kabala mõisaomanikuks on Johann Friedrich von Krusenstiern (1742 -1791), kes elab oma
perega põhiliselt Hagudis, kus on 1776. aastal valminud uus uhke härrastemaja.

1841 – 1849
Kooli asukoht teadmata; õpetajaks - Kabala mõisa Mikkori Jaani talus sündinud ja Ataste seminari lõpetanud JAAN ANDOCK (11.06.1820 – 1872).
1851. aastal asutatud Rapla kihelkonna Kodila kooli esimene kooliõpetaja tuli kinni jäänud Kabala kooli juurest ja hakkas siin tööle. Nii kirjutab 75.aasta juubeliaktuse puhul 12. det-sembril 1926 Kodila kooli kroonikaraamatusse koolijuhataja Julius Kruus. Jaan Andocki kaheksale koolmeistriaastale Kabalas ja kahekümne-aastasele õpetajatööle Kodilas annab kinnituse Mihkel Neumanni raamat „Kuuda seminar ja tema kasvandikud“ (Tallinn, 1928).
Kabalas 15.märtsil 1849 kooliõpetaja pojana sündinud Jaan Andock on kaheaastane, kui isa Kodilasse läheb. Rapla praost Malm, nähes 17-aastase leeripoisi ilusat käekirja ja märgates tema õppimise himu, annab nõu õpetajaks õppima minna, mis ka teoks saab. Kuuda seminari V lennus (1867-1870) lõpetanud Jaan Andock on kolm aastat õpetajaks Juuru kihelkonnas Kädval ja sama palju ka Vändra kihelkonnas Samlikul. Paraku lõpetab Kuudalt kaasa saa- dud tervisehäda – tiisikus - Kodilas venna juures 31.detsembril 1879 30-aastase mehe elu-tee.
Kabala mõis kuulub ajavahemikus 1824 – 1871 Benckendorffide suguvõsale.

1864 – 1970
Kolm koolihoonet ja 106 aastat järjepidevat hariduselu.
JÜRI TOPMANN (27.12.1844 Tolli v. - 12.04.1920 Tallinn)
Kuuda seminari kolmanda lennu (1861 – 1864) kasvandik.
Esimene ja ainus töökoht õpetajana Kabalas 1864 – 1898.
Enese kirjutatud elulugu on leida eelpool nimetatud Mihkel Neumanni raamatus „Kuuda se-minar ja tema kasvandikud“.
Lisa saab raamatust „Mälestused“ Eesti Raamat Tallinn, 1972 ; kirjutanud noorim poegadest August Topman (1882 – 1968)
Esimese koolimaja, kus noor 19-aastane koolmeister 1864 aastal ametisse astus, oli Kehtna mõisahärra O.von Lilienfeld lasknud sama aasta suvel ehitada. Koolmeistri palkaja-tööandja pidi arvatavalt Kabala mõisa rentnik olema, sest teadaolevalt kuulub 1824 – 1871 mõis Benc-kendorffide suguvõsale.
Kooli tarvis väike maja oli siin pool mõisat Kuusikult Kabalasse viiva tee ääres - sellise ülestähenduse on Rapla kiriku kroonikasse teinud praost Malm.
Kabala kohalik elanik, Uuetoa koha omanik Hans Uustalu on teatanud, et tema on 3 talve isiklikult käinud Kuusiku tee ääres olevas – nüüd nimetatud „vana-koolitoa“ majas õppimas (Kabala kooli kroonikaraamatust).

Teise koolimaja laseb Kabala mõisa omanik ehitada 1875. aastal Kabala Suurküla lähedale jõeäärsele maakohale. Nelja aknaga klassiruumis olid suured, üle klassi ulatuvad pikad kooli-lauad ja istumiseks niisama pikad pingid. Klassis oli ruumi rohkem kui neljakümnele õpilase-le. Klassiruumis oli väga meeldiva kõlaga 4-registriline viledega orel, mille oli ehitanud orelimeister Schmidt Raikülast Niidalt.
Klassiruumi kõrval, sellega ukse kaudu ühendatud, oli õpetaja korter, mis koosnes ühest, kuid kaunis pikast ja ruumikast toast ning küllaltki avarast köögist.
Maja teises otsas oli eraldi sissekäiguga suurem tuba, mida kasutati vallavolikogu ja valla-kohtu koosolekuteks. Kohtutoa juurde kuulusid väike eestuba ja vangipuur.
Siin sünnivad Topmannide perre pojad Karl (1880) ja August (1882).

1898. aastal, kui Jüri Topmann oli 34 aastat järjepannu Kabalas lapsi koolitanud,… tuli kooli elus muudatus: nõuti rohkem Vene keelt, kui mina olin õppinud („Kuuda seminar ja tema kas-vandikud“). Isa ametikoha võtab üle keskmine poegadest - Karl Topmann. Lapsed saavad kõik eestikeelse algõppe oma isalt. Kooliõpetaja kutseeksami sooritavad Tallinnas nii va-nem vendadest Julius (sünd. 1873) kui ka Karl. Juliuse ametikorter võimaldab noorematel vendadel linnas tarkuste omandamise ja ära elamise. Karli kuus aastat õppimist ühes vene koolis ning sooritatud kutseeksam lubasid tal hariduspõldu Kabalas künda tervelt 11 aastat, et siis siirduda pärispõllumeheks.
1909. aasta sügisel astus Kabala valla kooliõpetajaks Anton Kutser (29.03/10.04.1888 Rap-la v. Valtu - 24.04.1942 Sverdlovsk). Tema ametisoleku aja sees kolib Kabala vallakool 1923 aasta sügisel üle Kabala mõisahoonesse. Eesti Vabariik on mõisad ära ostnud, omanikele välja maksnud ja paljud koolid leiavad lahedama pinna tühjaks jäänud härrastemajadest (kuni käes-oleva ajani välja).
Lilienfeldid jäidki Kabala mõisa viimasteks mõisnikeks, viimane mõisahärra 1902. aastast Otto von Lilienfeld.

Kolmas koolimaja, mille ehitusaasta teadmata ja sajandki mitmeti arvatav, jääb koolile ko-duks kuni 1970. aasta kevadeni. 106 aastat pidevalt kestnud õpetamist-õppimist peatub ka-hekümneks aastaks.

Kabala hariduselus nimeliselt neljanda teada oleva koolmeistri Anton Kutseri (KÜLVI alates 1936.a. 11.augustist) 54 eluaastat ja saatus seondub tihedalt kolme riigikorraga.
Rapla kiriku sünniregistri raamatust leiame, et Anton Kutser, vanemate kuues laps, sündis Valtu mõisavallas vana kalendri järgi 29. märtsil 1888.a. Temast nooremaid on selles pere-kirjas veel õde ja kaks venda.
1905. aasta 28. juulil Järvakandi 2-klassilise ministeeriumikooli pitsatiga kinnitatud venekeel-ne tunnistus nr. 53 nimetatud kooli eduka lõpetamise kohta on välja antud juba Raiküla valla talupojale Anton Kutserile. Kaasaja mõistes tähendab see dokument vähemalt viieaastast õp-peaega.
Teenistus abiõpetajana algab Raiküla vallakoolis 1.jaanuarist 1907 ja kestab 1.oktoobrini 1908, kusjuures tema tundide arv nädalas 33 peale ulatus (tõendist teenistustoimikus).
Sama suurt töökoormust Raba algkoolis 15. oktoobrist 1908 kuni 15. aprillini 1909 tunnistab Vigala vallavalitsus.
Eestimaa rahvakoolide direktori poolt antud algkooliõpetaja kutsetunnistus nr.1723 13.augustist 1909.a. lubab õpetada ka kaheklassilises ministeeriumikoolis. Kutsetunnistuse saamiseks pidi Anton Kutser eksternina sooritama Rakvere linnakooli pedagoogika nõu-kogus koos sealse pedagoogilise kursuse kuulajatega hindelised katsed kümnes aines, anda tuli proovitunnid aritmeetikas ja vene keeles ning lisaks esitada kirjalikud tööd.
Koolijuhataja-õpetaja ametikoht meie koolis on 15. oktoobrist 1909 Anton Kutseri päralt.

Esimese sunnitud eemaloleku koolitööst (enam kui kolmeks aastaks) põhjustab Esimene maailmasõda.
Ilma sõja lahtipuhkemisel 1914a. suwel – kutsuti Kabala walla kooliõpetaja Anton Kutser tegewasse sõjawäkke, kuhu ta jäi kinni 1918 aastani (kooli kroonikast)
Tsaariarmeesse mobiliseerituna saadeti kohe rindele ja umbes aasta teenis reakoosseisus Poola rindel. Grodno linna lähistel sai haavata, millele järgnes 9 kuud puhkust kodus Eestis.
Peale puhkuseaja lõppu suunati Orienbaumi sõjakooli, kust peale vastava kursuse läbimist saadeti teistkordselt armeesse ja teenis tagavarapolgus praporstsikuna kuni 1917.a. Veebruari-revolutsioonini. Ajutise Valitsuse perioodil toodi üle Eestisse loodavasse rahvuspolku, kus teenida ei tulnud, kuna Kerenski antud seaduse järgi kõik õpetajad sõjaväeteenistusest vabas-tati (ülekuulamisprotokollist 16.08.1941)
1918a. asus endine Kabala walla kooli juhataja jälle oma wana ameti peale (kooli kroonikast).
(7.Novembri 1914a. üleswõte. Borowitsi linnas Nowgorodi kubermangus. Pahem käsi sidemega seotud).
(õe Juulile Raikülas Mälestuseks wenna Antoni poolt 2/IX16)

Koolijuhataja Anton Kutseri sõjaväes teenimise ajal töötasid Kabala valla kooli peal ajutiselt
Adele Kuik, Olga Jaakson ja J.Kuljus (kooli kroonikaraamatust).

17.mail 1918 abiellub Anton Kutser Narvas Virumaa Joaoru koguduse liikme Emma Subka`ga, kes on 1913. aasta sügisest Rapla valla Palamulla koolis õpetajaks. Algkooli-õpetaja kutseeksam sooritatud 20.03.1912 Narva poeglaste gümnaasiumi pedagoogilise nõukogu ees.

11.maist 1919 eraldatakse Harju maakonnanõukogu otsusel Kabala (Kappel) ja Pühatu-Riidaku kogukonnad KABALA vallaks (RT 1919,art.63).

Teine eemalolek koolitööst on Anton Kutseril ligemale üheksakuuline. Kaitseväeteenistuse tunnistuse järgi teenis leitnant Kutser 14.juulist 1919 Soomusrongide diviisi tagavara-patal-jonis nooremohvitserina, 3.augustist intendantuuri liikuva lao ülemana ja 3.detsembrist 1919 eesrinna kesktoitlustuslao ülema kohusetäitjana, kust 5.juunil 1920 arvatakse tagavaraväkke.

Koolijuhataja sõjaväeteenistuses oleku ajaks registreeritakse Kabala koolijuhataja kohale Emma Kutser (sügisest 1919) ja kooli õpetaja kohusetäitjaks õppeaasta lõpuni kohalik mees Rudolf Weldt, kes on lõpetanud 2-klasssilise ministeeriumikooli ja Tallinna Kaubandus-kooli I klassi.

1920. aastal muudetakse Kabala kool 4-jaoliseks ja asutatakse juurde II õpetaja koht, millele valitakse Emma Kutser.

4.septembril 1923 on Kabala vallanõukogu otsustanud ja … kooliwalitsusel tuleb hoolitseda Kabala 4kl. algkooli ümberpaigutamist Kabala mõisa herraste maija 1923/24 kooli hooajaks ja endised kooliruumid wabastada wallawalitsuse ümberpaigutamiseks. Wallawanem M.Reinberg Sekretäär G.Günther (Kabala vallavalitsuse kirjast nr.660 Kabala valla koo-livalitsusele; originaal kooli kroonikaraamatus).

Senise 4-klassilise algkooli muutmisel 6-klassiliseks saadetakse Harjumaa koolivalitsuse poolt siia ja töötavad koolis lühiajaliselt õpetajana 1927/28 õppeaastal üksteise järel Juljus Leitdorp ja Alide Ummus.

Kabala kooli III õpetajaks valib kooli hoolekogu 15. juulil 1927.a. Arnold Oja, kes aasta-se teenistuse järel lahkub kaitseväkke.
Asendusõpetaja 1928/29 õppeaastal on Kolga 6kl. algkoolis ametis olnud Alice Janson.

8mal mail 1928a. otsustas Kabala walla wolikogu maksma panna Kabala wallas sunduslik VI kl. kooli kursus alates 1928/29 õpe aastast.
Selle walla wolikogu otsuse kinnitas Haridusministeerium 24.VII 28 N 2696 kirja jõul. Seega oli suur samm Kabala walla hariduse alal edasi mindud (Sissekanne kroonikaraama-tus).

10.oktoober 1929 – õpetaja Arnold Oja, kes oli kaitseväe teenistuses, ilmus tagasi Kabalasse ja asus oma ametikohuste täitmisele.
Pääle õpetajaameti pean veel Kabala hariduseseltsi laulukoori juhi ja Kabala kaitseliidu pääliku ametit. (Arnold Oja omakäelisest sissekandest kroonikaraamatus).

Kabala Kirjanduse Selts „Lootus“ peab oma 10 aastast juubeliaktust ja koosviibimist kooli ruumides 19.veebruaril 1928, millest 90 kutsutud tegelast ja auvõõrast osa võttis.

Kabala Kirjanduse Selts „Lootus“ on oma 10 aastase tegewuse jooksul palju ära suutnud teha nii ümbruskonna vaimlise tasapinna tõstmiseks – kui oma majanduslise seisukorra kindlustamiseks. Nii tegutseb seltsi juures raamatukogu ja spordiring – mis aitawad ümb-ruskonna arenemiseks palju kaasa. (Kroonikaraamatu sissekanne 24.02.1928)

Sama kuupäeva sissekanne annab teada ka 10-aastase Eesti Vabariigi juubeliaktuse toimumi-sest kooli ruumes. Osa võtsid kooli õpilased ja ümberkaudsed elanikud suurel arwul.

Ega suuremat ruumi koosolemiste jaoks Kabalas veel polnudki. Haridusselts alustab alles 1929.aastal endise mõisaküüni ümberehitustöödega. 1934. aasta oktoobris leiab Harju maa-konna insener, et Kabala asunduses ehitatakse rahvamaja, millisest ehitusest aga Harju ajutisel maakonnavalitsusel ei ole teada (!) Puudusi leitakse hulgi, nii dokumentides, ehitusõiguslises järelevalvetuses, kuni selleni välja, et puumaterjal osalt liiga peenemooduline on.
Anton Kutser haridusseltsi esimehena peab mahukat kirjavahetust ja taotleb mitmeid ajutisi kasutuslube (raamatuaasta aktus ja pidu, naiskodukaitse Kabala osakonna pidu jne.)
Põllutöökojalt tellitud uus projekt kinnitatakse 1935.a. lõpul. Saal mahutab 100 inimest, ole-masolevale rahvamajale (vanasse kivist hoonesse) on juurde projekteeritud kõrvalruumid: riietehoid, jalutusruum, einelauaruum, raamatukogu ja kuivklosetid. Näitelava juurde näitle-jate toad. Ülemisele korrale tuleb majahoidja ja einelauapidaja korter.
27.mail 1936 on Kabala Haridusseltsi rahvamaja võetud rahvamajade võrku. Tõdetakse aga seda, et kuna rahvamaja praegu ei vasta ehitusmääruste nõuetele, siis osutub maja ümber-ehitamine hädavajalikuks.
Kuuskümmend aastat teenis endine mõisaaegne hoone Kabala rahvast, Eesti Vabariigi tulevat sünnipäeva saame tähistada jälle koolimajas.

Seltsielu on aga ergas ja aktiivne: laulukoor, näitemängud, rahvatants, pillimäng, tantsu-kursused, perenaiste õmblus- ja keedukursused, samariitlased, põllumeeste masina- ja piima-ühingud, tuletõrjesalgad, Naiskodukaitse, Kaitseliit.

1931. aasta kevadel lõpetab Kabalas kuuenda klassi 17 noort eelmise aasta 14 vastu. Suvel, 6.augustil peetakse kuuenda klassi lõpetanute üldine koosolek, kus asutati oma koondus nimega „Areng“, valiti juhatus ja koostati koonduse põhikiri.

1932. aasta 5. novembril peab 6 klassi lõpetajate ühing „Areng“ oma peakoosolekut. Koondus töötab enese arendamise alal õpperingide näol. On asutatud kirjanduslik õppering, üldõppe-ring ja käsitöö-õppering. Ka haridusseltsi „Lootus“ juures töötab õppering üldküsimuste alal 15-20 õpperinglasega.
Huvi noortel näikse olewat enesearenemise wastu. (Koolijuhataja sissekanne kroonikas)
1933. aasta sügisel suureneb Kabala kooli senine 3-liikmeline õpetajatepere - Anton ja Emma Kutseri ning Arnold Oja - kahe uue õpetaja võrra. Seitsme-aastase õpetajastaaziga
Elvine Pikkel on lõpetanud 1925. aastal Tallinna õpetajate seminari ja Salme Tombak 1933. aastal Tallinna pedagoogiumi aiandusharu.

6.V.34 Tänasel kuupäewal – wana kalendri järgi jüripäewal – on põhja pool koolimaja +27 C ja lõuna pool – päikese paistel +40 C sooja. Aias õitsewad kirsid ja tomingad - see on juba aruldane nähe nii warasel ajal. (A.Kutser koolijuhataja)

Õpetaja Arnold Oja vabastatakse 1.septembrist 1934 Kabala algkooli õpetaja kohalt ja määra-takse Hageri algkooli juhatajaks. Määratud õppejõuna tuleb üheks aastaks õpetajaks 1929.a. Tallinna õpetajate seminari lõpetanu Veera Reisner.

1934. aasta jõulupeost alates peetakse koolilaste peod Kabala Haridusseltsi uues saalis, kus ruumikas peosaal alati rahvast täis.

1936 august - nimede eestitamise aktsiooni puhul eestitasid oma nimed koolijuhataja Kutser – „Külviks“ ja hoolekogu abimees Brück - „Sildnaks“, Vakkermann 1937. aastal „Vahesaluks“.

1937. aasta kevadel lõpetab kooli kursuse 20 õpilast. Suvel alustatakse Kabalasse Rapla Tar-vitajate ühingu harukaupluse maja ehitust. Tehti algust Kabala uue silla ehitusega.

1938. aasta juunis teab kroonikakirjutaja, et Kabala vald kuulub liitmisele Raikküla vallaga.
31.detsembri sissekanne tõdeb, et Kabala valla osa raha ja vara lubamine rahvamaja alumise korra ehitustööde lõpuleviimiseks on tark otsus olnud: Kabala rahvamaja nägi väga kena oma uute juurde ehitatud ruumidega.
Kabala abikaupluse hoone valmimisega pandi ka äritegevus 1938. aastal käima.

1.aprill 1939 on päev, kui lõpetas Kabala vald oma peaaegu 20-aastase olemasolu.

24.V.40 Lõppes õppetöö 1939/40 õppeaastal. Õppetöö kannatas möödunud talvel suurte pakaste all, kus koolid seisid külma mõjul. Temperatuur tõusis lühikest aega kuni 40 C – 30 C – 35 C – külma d püsisid mitmeid nädalaid. Sarnast külma ei mäletanud wanemadki inimesed. Pakase tõttu on suurem osa wiljapuid külma võetud.
Kooliaasta algul oli koolimajal suurem remont – said wärwitud katus punaseks ja seinad wäljaspoolt walgeks.
Kuna õpilaste arw on tugewasti langenud /69 õpilast/, siis ähvardab kooli ühe klassikomplekti ära kaotamine, nagu seda kõwasti toonitas uus kooli inspektor Oglas, kes käis kooli rewidee-rimas.
1940. aasta sügisel on lapsi koolis kõigest 62, siiski ei ole karta klassikomplekti sulgemist ja ühe õpetajakoha kaotamist, sest … suwe jooksul on sündinud suuri ajaloolisi sündmusi. Eesti Vabariigist saanud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.
25.septembril algab õppetöö kogu koolile, esimene klass oli kooli tulnud 16. septembril.
Õppetöö algust kaunistas aktus. Saal oli kaunistatud suure juhi sm.Stalini elusuuruse pildiga, mis oli dekoreeritud punaste lippudega, peale selle teised pildid seinal, lilled laual ja akendel.
See sissekanne Kabala kooli kroonikaraamatus on viimane, mis Anton Külvi käega kirjutatud.

Koolist on suve jooksul lahkunud õpetajad Salme Tombak ja Elvine Pikkel-Urbanik, Hari-duse Rahvakomissariaadi poolt määratuna ilmub õpetajaameti kandidaadiks 1940. aastal Tallinna Pedagoogiumi lõpetanud Eva Sepp.

Tallinna Linnaarhiivi fondis „Harjumaal töötanud õpetajate teenistustoimikud“ säilitatakse ka Anton Külvi oma, milles teenistuslehe viimane kanne teatab teenistuskirja lõpetamisest 1.ap-rillil 1939.a. Haridusosakonna juhataja allkirjakoht on tühi, oodates seda 29.maist 1956.a.
Eraldi dokumendina leidub teenistustoimikus ärakiri Harju Maakoolivalitsuse kirjast kodanik Anton Külvile ja Raikküla Vallavalitsusele 11.detsembrist 1940 nr.2200:
Maakoolivalitsus teatab, et Hariduse Rahvakomissari 9.dets.1940 otsusega on Teid vabas-tatud Raikküla valla Kabala Algkooli juhataja kohalt õppejõudude teen. sead. §86 põhjal, arvates 5.detsembrist 1940. Alus: Hariduse Rahvakomissariaadi kooliosakonna kiri 9.dets.1940 N 3249A.

Teades koolijuhataja ja tema perekonna küüditamist juunis 1941 ja Eesti NSV-s Vene NFSV Kriminaalkoodeksi rakendamist „süüdi“ mõistmiseks, huvitusin viidatud õppejõudude teenis-tuse seaduse §86 sisust ja selle seaduse kehtestamisajast.. Uuring Riigiarhiivist andis mind üllatava tulemuse – viidatud paragrahv annab õiguse hariduse- ja sotsiaalministril vabastada õppejõudu ametist, kui õppejõu õppe- või kasvatustöö osutub nõrgaks või puudulikuks kolmel revideerimisel kahel üksteisele järgneval õppeaastal. Õppejõudude teenistuse seaduse on all-kirjastanud riigikogu esimees K.Einbund, sekretär Arn. Schulbach, asjadevalitseja E.Maddi-son ja leitav on see seadus Eesti Riigi Teatajas nr.59 1931. aastast artikkel 461 all.
Et punavalitsus eelmise korra poolt välja antud seadusi edasi kasutab, sellele annab kinnitust ENSV Teataja 1940. aastast nr.46, kus artiklis 525 tuuakse ära ENSV Rahvakomissaride Nõu-kogu määrus - Õppejõudude teenistuse seaduse muutmise kohta. Täiendatakse seaduse §31, lubades hariduse rahvakomissaril anda kuni 1.jaanuarini 1941 õpetajakutse ka isikule, kel puudub samas paragrahvis kehtestatud nõutav haridus.

Anton Külvi koolitööst eemaldamise järel määratakse koolijuhatajaks Emma Külvi. Lühiaja-liselt töötab koolis Eva Sepa andmetel meesõpetaja Starkop ja kutseta õpetaja Meeme Palm,
viimane kuni kooliaasta lõpuni.

1941. aasta 10.juuni kuupäeva kannab Anton Külvi arreteerimismäärus ja 13. juuni kuupäeva arreteerimisorder . Küüditamispäeval, 14. juunil viiakse aga kodust ära ka abikaasa Emma, tütar Maimu (sünd.1921) ja poeg Kalju (sünd. 1928).
Süüdistuskokkuvõte on koos 29. detsembriks 1942 uurijapoolse arvamusega süüdistatava suhtes kõrgeimat karistusmäära – mahalaskmist – rakendada. Süüdistus saadetakse läbivaata-miseks edasi Erinõupidamisele. Süüdistatakse Anton Kutserit aga selles, et vaenulikult mee-lestatuna nõukogude võimu vastu teenis ta kodusõjas valge-Eesti armees soomusrongi ülema-na, kes viis rindele relvi ja toiduaineid; et kontrrevolutsioonilises organisatsioonis „Kaitseliit“ oli rühmaülemaks ja et pedagoogina kasvatas õppureid nõukogudevastases vaimus.
Erinõupidamisele piisab süüdistatava mahalaskmisotsuse tegemiseks ainult tema tegutsemi-sest kontrrevolutsioonilises organisatsioonis. Otsuse protokoll kannab 21. märtsi 1942. aasta kuupäeva, tõend märkega „Täiesti salajane“ määratud karistuse täideviimise kohta aga - 24. aprilli 1942.
Surmatunnistuse väljakirjutamise luba tuleb Harju rajooni Perekonnaseisu osakonnale ENSV Riiklikust Julgeoleku Komiteest 1989. aasta oktoobri alguses. Nelikümmend seitse aastat on nõukogude võim tõde varjanud. Kui palju voolab veel vett merre, enne kui punavõimu kuri-tööd inimsusevastasteks tunnistatakse? Kas jõuame oodata? Suudame mäletada?

1.oktoobriks 1941 on üks okupatsioonivõim asendunud teisega, koolitöö peab jätkuma. Kooli-juhatajaks määrati Leonti Sepp, kes aga 1942.a. veebruaris arreteeritakse. Õpetajaks määra- tud Eva Sepp saab 19.veebruarist juhataja asetäitjaks. Vabanenud õpetajakohta aitab täita Raikküla koolijuhataja abikaasa Marta Tamm. Asendusõpetajaks määratud naisõpetaja töötas kuni õpetajaks määratud Tiina Taevere tööle tulekuni. 1943.a. kevadel viimasena nimetatu lahkub koolist.

1942/43. õppeaastal on koolijuhatajaks Juhan Haaviste, kes 1.augustist 1943 määratakse ta-gasi Russalu kooli juhatajaks. Õpetaja asetäitjana ametis Eva Sepp.

1943/44. õppeaasta. 1.augustist on koolijuhatajana ametis Osvald Ellermaa, õpetajana Eva Sepp. Õppeaasta jääb väga lühikeseks, alates küll kõigile kuuele klassile 18. oktoobril, kuid Tallinna pommitamise tõttu 9.märtsil lõpetatakse koolitöö 25. märtsil, andes ulualust linnas
peavarjuta jäänuile.

1944/45. õppeaasta alguseks on jälle suured muudatused riikide kui ka koolielus toimunud.
Õpetajateks kinnitab Harjumaa haridusosakonna juhataja endised õppejõud Ellermaa ja Sepp. Nagu eelmisel aastal nii ka sellel jääb kool töötama 6-klassilisena, kus 7. klassis õppi-mine ei ole kohustuslik ja kahe klassikomplektiga. 22.detsembrist hakkab Kabala algkool kandma Kabala Mittetäieliku keskkooli nime. Õppima hakatakse 5. klassist alates inglise keelt, kehalise kasvatuse tundides võetakse läbi sõjaline ettevalmistus, suur puudus on õpi-kuist, sest okupatsiooni ja kodanliku valitsuse ajal ilmunud ei sobinud kasvavale nõukogude noorele. Keset õppeaastat muutus 4,5,6. klassikomplekti ahi täiesti küttekõlbmatuks. Valla täitevkomiteel ei läinud talvevaheajal korda ahju remontida, mis tingis kooli töötamise ühes klassiruumis kahe vahetusega. Alates neljandast klassist tuleb kevadel õpilastel sooritada kolmes õppeaines kokku 5 eksamit, nii et suvevaheajale läheb kool alles 6.juunil 1945.
Õpetajate aktiivsust jagub ka koolist väljaspoole: Eva Sepp on Kabala keskraamatukogu juhataja ja juhendab rahvamaja rahvatantsurühma, direktor Osvald Ellermaa juhatab Kabala Keskrahvamaja ja segakoori.

1945/46. õppeaasta. Suurim mure on remondiga seotud, sest peale tööraha ei suutnud ei Hari-duse Rahvakomissariaat, ei haridusosakond mingit remondimaterjali anda. Direktoril ja valla täitevkomiteel tuli küllalt kombineerida, aga koolimaja kolm ahju saavad remonditud. Uudis
on see, et endise kahe klassikomplekti asemel hakkab Kabala Mt. Keskkool tööle nelja-komplektilisena. Kolmandaks õpetajaks tuuakse Kabalasse Kohila Mt. Keskkooli õpetaja
Lia Räni, kes kuni 1.jaanuarini on ka sõjalise ala juhataja. Palju suuremaid raskusi tekitab neljanda õpetaja ametisse saamine. Haridusosakonna luba on isegi õpetajakutseta keskharidu-sega inimese ametisse võtmiseks. See luba lahendas olukorra - Kabala kooli lõpetanu Meeri Tramm, kes 1945.a. kevadel sai lõputunnistuse Tallinna V Keskkoolist, oli nõus hakkama õpetajaks juba esimesest oktoobrist. Aastavahetusel suureneb õpetajate pere veelgi, sest sõja-lise ala juhatajaks kinnitatakse demobiliseeritu Erich Nuga, arvates 1.jaanuarist 1946.a.
Valla vanempioneerijuht Linda Siimer, kes üks kord nädalas ühe koonduse Kabala koolis annab, lisandub viimasena sellel õppeaastal tunduvalt kasvanud pedagoogide perre.
Esimene lend Kabala Mt. Keskkooli 7. klassi lõpetajaid on arvukas - 14 noort. Õpetajad saavad sagedasti ordereid riietusesemete ja jalatsite ostmiseks. Leivatalongile (9 kg leivaja-hu) lisaks on igal õpetajal kvartalikaart, millega saadi igas kuus 1,2 kg tangaineid, 400 g suhkrut ja 1,8 kg liha-kala. Kooli revideeriti aasta jooksul 5 korda, neist viimase, Harju maa-konna sanitaar-inspektor Bereseni revideerimisakt väidab, et kooli ruumid ei vasta tervishoiu nõudeile. 15.juunil 1946 on viimane eksamite tegemise päev, mil toimub ka 7. klassi lõpu-aktus. Õpilasi pildistab direktor Osvald Ellermaa. Mõned fotodest on kroonikaraamatus näha. 7. klass korraldab õpilaste ja õpetajate koosviibimise teelauas.

1947/48 õppeaasta. Kui kroonikaraamatu sissekanded 1943/44. õppeaastast peale on kirjuta-nud tagant järele 1946. aasta jooksul Osvald Ellermaa, siis 1947/48 õ.a. sündmusi fikseerib, paraku samuti tagant järele 1960. aastal õpetaja Minna Mikkelsaar. 1946/47. õppeaasta jääb kajastamata.
Õppejõude on kolm: direktor Osvald Ellermaa, õpetajad Eva Sepp ja 1.septembrist tööle asu-nud Minna Mikkelsaar. Ülemineku- ja lõpueksamite arv nelja klassi peale (4.- 7.kl.) kok-ku on röögatu - 29: IV klassil 4, V klassil 6, VI klassil 7 ja VII klassil 12 eksamit. Õpila-si koolis kokku 92.
Õppeaasta sees – 21. märtsil asutati „Uus Elu“ kolhoos, mille esimeheks valiti Harald Olbrei.
Kooli maad, mis olid siiani õpetajate kasutada, ühendati kolhoosi maadega. Õpetajate kartuli-maaks jäi osa kooli õppe- ja katseaiast.

1948/49. õppeaasta. Koolis 90 õpilast, 4 klassikomplekti, neli õpetajat: direktor Osvald Eller-maa, õpetajad Minna Mikkelsaar, Aino Kane ja Ilse Kildemaa. Kaks viimasena nimeta-tut olid Kabalas õpetajaametis esimest aastat. 1940. aasta sügisest õpetajana ja vahelduvalt koolijuhatajana ning asetäitjana töötanud Eva Sepp lahkub õpetajaks Tallinna. Kevadiste ek-samite koguarv on endiselt 29, ainult et VII klassil on üks vähem ja VI klassil üks eksam juu-res, vastavalt siis 8 ja 11. Kevadel asuti jõeäärse pargi korraldamisele, rajati teid ja istutati pihlakaid, seedreid ja sarapuid. Keset parki rajati lilleklump, mille keskele paigutati tsemen-dist valatud suur vaas punaste ja kollaste õitsvate kressidega.

1949/50. õppeaasta. Koolis 78 õpilast, 4 klassikomplekti. Direktorina töötas O.Ellermaa, õpe-tajatena M.Mikkelsaar, A.Kane, Irma Nurklik ja Vilma Tammäe. Õpetajad Nurklik ja
Tammäe on siin koolis esimest aastat. Õppeaasta viimasest veerandist määrati kooli direkto-riks senine õpetaja Aino Kane, kuna endine direktor Osvald Ellermaa jäi õpetajaks.VII klas-si lõpetajatel tuli sel kevadel teha 10 eksamit, üks eksam lisandus IV klassile.

1950/51. õppeaasta. Koolis 77 õpilast, õpetajate osas muudatust ei ole. Kevadel istutati kooli-aeda uusi õunapuid ja marjapõõsaid, rajati kiviktaimla.

1951/52. õppeaasta. Koolis 87 õpilast. Uute õpetajatena asusid koolis tööle Silvia Raadik ja Andreas Teesalu. 1960. aasta jaanuaris alustab kooli kroonikaraamatu täitmist (tagasiula-tuvalt) õpetaja Tammäe-Mahlberg.

1952/53. õppeaasta. Koolis õpib 95 õpilast ja esmakordselt on klassikomplekte 5. Tööle tule-vad õpetajad Viivi Kikas, Maie Aasa ja Hilju Hinnom. Õpetaja A.Teesalu suunatakse töö-le Valtu 7.a. Kooli. 7. klassi õpilased (klassijuhataja M.Mikkelsaar) olid eriti agarad isetege-vuslased, kes oma klassiga korraldavad Kabala Rahvamajas peo.
„Uus Elu“ kolhoosi üldkoosolekute protokolliraamatust on leida, et 18. jaanuari … üldkoos-olekule järgneb isetegevuslik osa sms. O.Ellermaa juhatusel. Kiitusega lõpetab kooli Olev Saveli.

1953/54. õppeaasta. Kool töötab 5-komplektilisena 94 õpilasega. Koolist lahkuvad uutele töö-kohtadele senine direktor Aino Kane-Lemsalu ja õpetaja Maie Mägi. Kooli direktoriks mää-ratakse Linda Kippar, matemaatika õpetajaks Aleksander Kippar. Kroonikaraamatu ta-gasiulatuv täitmine jaanuaris 1960 on tehtud L.Kippari poolt. Osa kooliruume on külmad, sest on veel tsaariaegseid ahje, teine põhjus selles, et Kabala külanõukogu esimees ei suuda varus-tada kooli ettenähtud majandussummadega. Suurt abi saab kool „Edu“ kolhoosilt (esimees Rudolf Kilter), kes annab koolile kolhoosi metsast raielangi, kust lastevanemate abiga ühis-kondlikus korras küte üles töötati ja kohale veeti. Kooli majanduslik olukord paranes alles siis, kui Kabala külanõukogu 1.juulil 1954. ühendatakse Raikküla külanõukoguga. Õpetajate aiamaa ei vastanud ettenähtud määrale. Direktor asus taotlema kooli maade tagasisaamist „Uue Elu“ kolhoosilt, kuid esimees Olbrei keeldus kategooriliselt maade tagasi andmisest. Pi-sut leevendas õpetajate maapuudust Kabala k/n valduses olnud põllutüki (0,45 ha) andmine koolile. Koolil puudub instrument lauluõpetuse läbiviimiseks. Kiitusega lõpetab kooli Milvi Reinberg. Peale eksamite lõppu tehti ekskursioon Lõuna-Eestisse. Auto andis kasutada kooli seff Rapla Tuletõrje Ühing. Suvevaheajal ehitati tsaariaegsete pottahjude asemele 6 raudahju.

Vastasseisu kooli ja „Uus Elu“ kolhoosi vahel ilmneb ka viimase 1954.a. protokolliraamatust, kus 8.augusti üldkoosolekust on kirjutatud : mitte sugugi ei ole kolhoosi tööst ja tegevusest huvitatud kohalik intelligents, esijoones õpetajad. Raamatukoguhoidjad näitliku agitatasioo- niga tegelevad vähe. Noored, kelle ülesandeks on seina- ja välklehtede korraldamine, teevad seda halvasti.

1954/55. õppeaasta. Kool koondatakse 4-komplektiliseks, kusjuures kaotati vanempioneeri-juhi töökoht. Koondamise tagajärjel lahkusid koolist õpetajad Helju Hinnom ja Osvald Eller-maa. Vabanenud Kabala külanõukogu hoone lubati koolile, kuid selle nõuetekohaseks üm-berehitamiseks ei jätkunud summasid. Nii ei tulnud internaadi asutamisest ka sellel aastal mi-dagi välja. Veel oli plaan ehitada koolimajale peale teine korrus, kuid haridusosakonna poolt selleks teha lastud projekti tunnistas Rapla Rajooni Tööstuskombinaat kõlbmatuks.
Kevadel istutati kooliaeda 50 mustsõstra- ja 50 punasesõstra põõsast.
Kooli õpetajate kollektiiv võtab aktiivselt osa kohaliku rahvamaja tööst. Kutsuti ellu vahe-peal suikunud segakoor ja mees- ning naisansambel, elustus tegevus näiteringis ja rahvatant-surühmas. Seetõttu Kabala rahvamaja saavutas rajooni kunstilise isetegevuse ülevaatusel esi-koha ja rändvimpli, mida hoidis 2 aastat järjest.
Kiitusega lõpetavad kooli õpilased Maigi Arro ja Virve Reinberg.

1955/56. õppeaasta. Kool töötab 92 õpilasega endiselt 4-komplektilisena. Tunniandja õpeta-jana määrati koolis tööle õpetaja Lehte Emberg. Õppeedukus paranes eelmise aastaga võr-reldes veelgi. Kiituskirja said lõpetajad Ilmar Arro ja Laine Kilter. Pärast eksameid ja tradit-sioonilist 7-nda klassi lõpupidu, mida peeti koos lõpetajate vanemate ja 6. klassiga, korraldati
4-päevane ekskursioon Riiga. Ekskursioonist osavõtjaiks oli terve 7. klass ja osa kuuendast.
Koolimajas tehti ümber viimane pottahi raudahjuks. Jõupingutused koolile klaveri muretse-miseks polnud ikka veel tagajärgi andnud.

Siin lõpeb 19.jaanuaril 1960.a. Kabala kooli kroonika raamatu täitmine, mida 1927. aasta 5.jaanuaril tollane koolijuhataja Anton Kutser alustas. Tundub, et kroonikapidamine oli riik-likult ette nähtud: nii Kabala kui Jalase kooli kroonikaraamatuid on alustatud ühel ja samal ajal tagasivaatega teadaolevale varasemale kooli ajaloole, raamatud on ühesugused ja piisava kirjutamisruumiga. Täna, enam kui pool sajandit hiljem, saab esitada küsimuse, miks peatub kroonikakirjutamine, kui kool veel edasi käib. Ise vastates võib arvata, et selleks ideoloogiline põhjus oli. Sai ju Kabala Algkooli juhataja Maigi Johannson käsu „ülevalt“ vana kroonikaraa-matu ringikirjutamiseks ja originaali hävitamiseks. Käsku täideti, aga mitte 100%, mille tõttu on ka täna veel võimalus käes hoida ehedat ajalugu ja talletada sellesse tänase Eesti Vabariigi kooli ja koolielu lugu.

„Uue Elu“ kolhoosi juhatuse ja üldkoosolekute protokollidest on võimalik eeldada, et 1956/57. õppeaastal koolis internaat avatakse, sest 11.novembri 1956.a. juhatuse koosolekul
lubatakse vastavalt Kabala kooli direktori palvele Kotkas, Helga ajutiselt tööle kooli internaa-ti keetjaks. Töö algab 15.novembril ja peale 1.maid peab nimetatu töötama jälle kolhoosis.

1958.a. 20.juuni üldkoosolekul otsustatakse abistada Kabala 7-a. kooli puurkaevu ehitamisel, küttepuude kohaleveol ja kasvuhoone ehitamisel. Internaat aidatakse valmis ehitada Kabala kooli juurde sel juhul, kui riik suudab varustada kolhoosi defitsiitsete ehitusmaterjalidega. Ot-sustatakse tarvitusele võtta abinõud selleks, et kool saaks töötada ühe vahetusega, selleks te-ha ettepanek vastavaile organeile, et vähendataks õpetajate arvu, sel juhul vabaneks klassi-ruume. Küllap on mõeldud siin klasside arvu vähendamist, sest õppimist hommiku- ja õhtu-poolses vahetuses Kabala koolis pole olnud, välja arvatud 1944/45, kui koolimaja peale oli ainult ühes klassiruumis köetav ahi.
1965. aasta juunis volitab kolhoosi juhatus esimeest astuma vastavaid samme koolis kasvatus-töö parandamiseks.
1966. aastast on Kabalas algkool, mis 1970. kevadel uksed siin hoopis suleb. Alles 20 aasta pärast taastub kohalik hariduselu.
Küsida võib ja saab alati: kellele tuli kasuks või kahjuks kohaliku kooli väljasuretamine, kelle võimuses oleks olnud mõjutada seda, mis ajapikku toimus, kas „mängus“ oli (kaasaja mõis-tes) kinnisvaraline küsimus või isikutevahelised suhted, laiem arusaam elust ja hari(t)dusest
jne.jne. Vastata saab täna meist igaüks ja esitada küsimusi veel ja veel …
Olgem mõistvamad, ära unustamata, kelle meid ja meie tegutsemist tarvis on.

Noppeid Kabala kooli kroonikaraamatust, „Uus Elu“ kolhoosi protokollidest, Tallinna Linna-arhiivi ja Eesti Riigiarhiivi fondide säilikuist kogunud Urmas Tulvik.

Aprill – detsember 2007.a.

Meie ajaloost!

AJALOOLINE ÜLEVAADE

Nagu paljud teisedki Põhja-Eesti vanad külad on ka Kabala leidnud esmakordset märkimist praegu Kopenhaagenis Taani Riigiarhiivis säilitatava Taani Hindamisraamatu koosseisu kuuluvas nn. suures Eestimaa nimistus. Teatavasti koostas selle nimistu 1241. aasta paiku Tallinna piiskop Thorkill paarkümmend aastat varemalt (1219–1220) Põhja-Eesti elanikkonda ristimas käinud preestrite ülestähenduste põhjal ja kokku sisaldub seal andmeid umbes viiesaja Harju- ja Virumaal asunud muistse küla kohta. Ehkki Kabala kohta on sellest nimistust leida ainult mõni sõna (Capal 30 – dominus rex), lubavad needki järeldada, et juba 13. sajandi algul eksisteeris seal oma aja kohta väga suur, lausa kolmekümnest normaaltalust ehk adramaast koosnenud küla, mida 1240. aastate alguseks polnud veel mõnele vasallile välja läänistatud, vaid mis seisis endistviisi veel Taani kuninga valduses.1 Administratiivselt kuulus Kabala Varbola linnusepiirkonda, olles kõigi sealsete külade hulgas rahvarikkaim. Nagu filoloogid on arvanud, on küla nimi tuletud muraka- ehk, nagu seda murdeti kunagi nimetati, kabalamarjast, seega siis „murakaküla“.2
Ainult külana on Kabalat mainitud ka veidi pärast 1305. aastat (villa Capell), samuti 1318. (Capell), 1352. (Cappele) ning 1384. aastal (Kappele).3 Aastaist 1318–1384 on nii Tallinnast kui ka Läti alalt Kuldigast andmeid Kapelle nimelise vasallisuguvõsa (Godeschalk von Capelle, Hincke van Kappele jt.) kohta – küllap olid nad Kabala külaga mingit viisi seotud, tõenäoliselt lausa selle omanikud. Siiski on aga juba 1352. aastal 4 adramaad Kabala külast panditud Tallinna raehärrade Bertoldus de Bickinchuseni ja Johannes de Moledino poolt Aleydis de Bremenile. 15. sajandi algul kuulus küla Hinrikes Vitingkile, kelle poeg Didrik selle 1437. aastal Otto Soiele edasi müüs.4
Soiedest ehk Zögedest saidki Kabala mõisa asutajad. Tegemist on Pommern-Rügenist pärit suguvõsaga, kellest Eestis on andmeid alates 1325. aastast. 15. sajandil oli neist saanud siin juba üsna mõjuvõimas perekond, kellele kuulusid näiteks nii Kuusiku, Lagedi, Kodasoo, Anija, Jõelähtme, Eivere jt. mõisad. Nende vapil oli kujutatud must tiibu laotav kotkas. Hiljem, 17. sajandil võtsid nad endale lisanimeks Manteuffel ning Manteuffel-Zöge nime all, kelledest osa parunid, osa aga isegi krahvid, elab see perekond mitmel pool Lääne-Euroopas jm. edasi veel praegugi.5
Esimest korda on Kabala mõisat mainitud 1469. aastal (Hof Kappel), kusjuures märgitud on, et see oli rajatud otse küla kõrvale, seega endistele külapõldudele.6 Oma rajamisajalt on Kabla kogu omaaegse Rapla kihelkonna alal üks vanimaid, enne teda on sealt andmeid ainult Sikeldi (1410), Valtu (1412), Kodila (1436), Ohekatku (1453) ja Alu mõisa (1456) kohta.7 Sedavõrd varajane asutamisaeg lubaks oletada, et juba keskajal võis Kabalas olla ka mingi kindlustatud mõisasüda ja tõenäoliselt kuuluvadki vähemalt osa praeguse peahoone paksudest keldrimüüridest 15. või 16. sajandisse, kusjuures säilinud on ka üks laskeava meenutav keldriaken. Seda, et Kabala näol on tegemist väga iidse mõisasüdamega, teadis varemalt kinnitada isegi rahvasuu, sest nii Jaan Jungi kui ka Matthias Johann Eiseni poolt kogutud andmete järgi olevat Kabala mõisa õue kohal paiknenud kunagi mingi kloostri ase, kusjuures osa sealseid tammi olevat istutatud munkade poolt.8 Kuigi kloostri kohta käivad jutud ei vasta tõele, räägivad need omal kombel siiski ka praeguse mõisahoone iidsuse kasuks.
Kui kaua Kabala Soiede käes püsis, pole täpselt teada, kuid vähemasti 1508. aastal oli see juba Oddert Polle käes, kelle poeg Jürgen selle 1522. aastal Johann Nigerotile ehk Nierothile edasi müüs.9
Nierothidki on üsna tuntud baltisaksa aadlisuguvõsa, Eestisse ilmusid nad 15. sajandi lõpul kui Saksa Ordu vasallid. Nende vapi põhikilp on sini-kuld-triibuline, ja aegade jooksul on nende käest siinmail käinud läbi kümneid mõisaid, sealhulgas ka mõni Neeruti-nimeline, mis on saanudki oma nimetuse just selle perekonna järgi.10 Kabala jäi Nierothite kätte veidi rohkem kui sajandiks, niikaua kui Wilhelm von Nierothi tütar Adelheid 1620. aastate lõpul Sõmeru ja Üksnurme mõisnikule Heinrich von Hastferile mehele läks.
Tulnud abielu kaudu Hastferite nimele, püsis Kabala seda ka järgmine poolteist sajandit, kuni 1783. aastani. Tegemist oli suguvõsaga, kelle juured ulatuvad Saksamaale Braunschweigi ja on üpris võimalik, et esimene neist saabus Baltikumi juba ristisõdijate hulgas. 1287. ja 1306. aastal on Taani kuninga Põhja-Eesti vasallide hulgas nimetatud kedagi Nikolaus de Haversfordae't ja esimene mõis, millega too perekond oli seotud, oli Undla, mille nad ostsid 1336. aastal. Hiljem on nende käest läbi käinud veel kümneid valdusi, s.h. näiteks Rapla, Kehtna, Avanduse, Kiikla, Ervita, Saku jms. Kuulsaim suguvõsa esindaja on Jakob Johann Hastfer, kes oli feldmarssal ja Liivimaa kindralkuberner ning kes löödi 1687. aastal ka krahviks. Hastferite kuldsel vapil paiknevad kolm musta sõnnipead, kiivril on paabulinnusuled.11
Hastferite käes oli kokku viis sugupõlve: pärast Heinrich Hastferi surma päris selle tema poeg Heinrich Johann (suri enne 1677), siis viimase poeg rittmeister Heinrich (suri 1710. aasta sügisel katku), siis Georg Gustav (suri pärast 1739. aastat), siis Otto Jürgen ja pärast viimase surma 1773. aasta veebruaris Otto Ernst von Hastfer (sünd. 1734). Suhteliselt rikkad, polnud Kabala ainus valdus, mis neil korraga käes oli ja näiteks 18. sajandil kuulusid neile ka Rakvere lähedal asuv Sõmeru, Keila kanti jääv Üksnurme ning Raplamaal asuv Kuusiku mõis. Paraku tähendas see Kabala jaoks ka seda, et Hastferite aegu ei kujunenudki tast enam päris korralikku peamõisat, sest enamasti eelistas mõisahärra elada hoopiski Kuusikul, jättes kõik oma teised valdused valitsejate ehk ökonoomide majandada. Isegi oma suuruselt ei kuulunud Kabala mingite suurmõisate hulka ja näiteks 1726. aastal elas seal ainult 181, 1732. aastal 202, 1744. aastal 258, 1757. aastal 319 ja 1774. aastal 337 hinge.12
Siiski on just Hastferite aegu, arvatavasti kuskil 1750.–1760. aastatel Kabala mõisamaja enam-vähem oma praegusel kujul välja ehitatudki. Sellele ei viita mitte üksnes hoone arhailine, masajas üldvorm, vaid ka mitmedki detailid, mis veel praegugi säilinud. Viimaste hulgas mainitagu nii mõningaidki baroksetes vormides uste piirdelaudu, kuid eriti aga üht praeguseks mõisamaja pööningule viidud vana, suhteliselt rikkaliku dekooriga ust. On andmeid, et 1750. aastal on Kabala mõisas peatunud keegi Ledingi-nimeline müürsepasell ja 1764. aastal müürsepp Lorents ning 1765. aastal Narva päritolu tislermeister Franz Hindrich Aberschell – võib-olla just need meistrid on seal toona ehitustöid teindki.13
Kahjuks ei õnnestunud meil välja selgitada põhjust, miks Kabala viimane Hastferist omanik, major Otto Ernst von Hastfer 1780. aastate algul pankrotistus ja oli sunnitud kõik talle tol hetkel kuulunud valdused, nii Kabala kui ka Kuusiku, Kõrvetaguse ja Keila kihelkonda jäänud Rahula mõisa, rahaks tegema. Esialgu määras Eestimaa Ülemmaakohus oksjoni 1782. aasta märtsi algusesse, kuid justiitskolleegiumi otsusel nihutati see aasta hiljemaks.14 Uus omanik ilmus üsna lähedalt, Hagudi mõisnik Johann Friedrich von Krusenstiern (1724–1791), kellele kuulusid ka Määri, Vahastu ja Päri mõis. Ametlik leping vormistati 16. märtsil 1783.
Ka tollest Krusenstjernist ei tulnud Kabalasse kolijat, sest just alles 1776. aastal oli tal Hagudis valminud uus uhke härrastemaja – seal ta oma perega põhiliselt elaski.15 Kätte oli jõudnud aeg, mil mõisnikud olid hakanud viinaekspordi arvel kiirelt rikastuma ja üle kõige hinnati nüüd luksust. Näiteks ka Johann Friedrichil olevat olnud komme juua reinveini lausa tühjaks õõnestatud suhkrupea seest.16 Ja teenijaid oli tal 1782. aastal Hagudis tervelt 30, s.t. iga viies sellele mõisale kuulunud pärisorjadest.17 Vaevalt küll härraste juurest kostuv pillerkaar põllul rügavatele talupoegadele toona midagi head tähendas, sest 18. sajandi lõpukümneil arenes ka pärisorjuslik rõhumine kõige kaugemale.
Krusenstiernid pidasid Kabalat enda nimel ainult viis aastat, sest 19. novembril 1788 pantisid nad selle 31 300 rubla eest leitnant Otto Gotthard von Bistramile. Paistab, et toogi pole plaaninud Kabalaga midagi põhjalikumat, vaid kasutanud seda rohkem spekuleerimiseks, sest juba 30. juunil 1797 on ta müünud selle 75 000 hõberubla eest edasi Kehtna mõisnikule Fromhold von Vietinghoffile.18
Kogu edaspidise aja kulgeski Kabala saatus käsikäes Kehtnaga – kui seal vahetusid omanikud, vaheldusid need ka Kabalas. Nõnda läksid mõlemad mõisad 1824. aasta algul Vietinghoffidelt üle Benckendorffidele, alates 1871. aasta suvest said mõlema omanikuks aga Lilinfeldid. Kehtna näol oli tegu rikka ja uhkelt väljaehitatud mõisaga, millega võrreldes kujutas Kabala vaid tagasihoidlikku majandusmõisat; saksad käisid seal harva ja põhiliselt korraldas asju valitseja. 1799. aasta paiku Kabalas kohal käinud kubermangurevidendi Samuel Dobermanni andmeil olid sel ajal seal kõik hooned (lisaks härrastemajale ka valitsejamaja ning teenijateelamu, viljaait, hobusetall ja loomalaut) kivist, üksnes kolm välja peal seisnud viljarehte olid puust.19 Toetudes sellele võibki väita, et veel praegugi esiväljaku parempoolsel küljel seisev viieavalise kaaristuga aidahoone pärineb juba 18. sajandi lõpust, kuna kõik muud majandushooned, mis mõisasüdames säilinud on, kuuluvad oma ehitusajalt juba hoopis hilisemasse perioodi , pärinedes kas 19. sajandi teisest poolest või hoopiski 19.–20. sajandi vahetuselt.
Lilinfeldid jäidki Kabala mõisa viimasteks mõisnikeks, viimane mõisahärra alates 1902. aastast Otto von Lilienfeld. Märgitagu, enne revolutsiooni olid Lilenfeldid kogu Rapla kihelkonna rikkaim mõisnikesugu, sest lõpuks ei kuulunud neile seal mitte üksnes Kehtna ja Kabala, vaid ka Alu, Riidaku, Kuusiku ja Sikeldi mõis.20
1919. aasta oktoobris Asutava Kogu poolt vastuvõetud Maaseadus lõpetas mõisnike ülemvõimu Eestis ja nõnda kuulus ka Kabala mõis riigistamisele ja tema maad uusmaasaajate vahel väljajagamisele. 1922. aasta 29. aprilli “Tallinna Teatajas” on juttu, et Kabalas oli seks ajaks juba maareform lõpetatud, oksjoneerimata oli vaid väike osa mõisale kuulunud inventarist.21 Sama lehe 8. mai numbris kirjutatakse, et kuigi olemasolev Kabala koolimaja on väga viletsas seisus, ei taheta mõisamaja siiski koolile üle anda22 – nõnda kuluski kogu suvi selle asja klaarimiseks ja alles sügisel võis kool mõisamajas tööd alustada.

ARHITEKTUURILINE LÜHIKIRJELDUS
Kabala mõisamaja kujutab endast massiivsetes proportsioonides ühekorruselist kivihoonet, mis on kaetud seintest kuni kaks korda kõrgema kelpkatusega. Hoone aknad paiknevad ebaühtlaste vahedega ja on enamasti kahekaupa rühmitatud. Fassaadi kuueruudulised aknad on kõrge kaarega, mujal on nad lihtsad nelinurksed ja keskmise suurusega, kuid hoone otstesse jääb ka päris pisikesi ruudukujulisi aknaavasid. Erilisena hakkab silma üks esikülje akendest, mis on oma segmentkaare alla jäävas osas mõlamalt poolt kahe ruudu võrra laiendatud. Sellist akent nimetatakse harilikult “veneetsia aknaks”, kusjuures eriti populaarne oli selline aknavorm 19. sajandi algul, mil see leidis ka Raplamaa mõisaarhitektuuris suhteliselt laia rakendust (näiteks Seli mõisas).
Hoone peasissekäik on lahendatud väga lihtsalt, kujutades enam-vähem ruudukujulise põhiplaaniga väikest esikut, mida katab lame viilkatus. Peauks on kõrge kaarega, mil segmendikujuline valgmik, esiku külgedelele jäävad kõrge kaarega aknad.
Kuigi oma sisemuses on hoone üsna ümber ehitatud, on siiski veel aduda, et enamik esindusruume on paiknenud anfilaadselt, s.t. tiibustega ühel sihil. Samuti on selgelt tunda endise mantelkorsten-köögi asukoht.


1 P. Johansen, Die Estlandliste der Liber Census Daniae. Kopenhagen / Reval 1933, lk. 403.
2 L. Kettunen, Etymologische Untersuchungen über estnische Ortsnamen. (Annales Academiae Scientiarum Fennicae. B:90,1.) Helsinki 1955.
3 P. Johansen, Die Estlandliste der Liber Census Daniae, lk. 404.
4P. Johansen, Die Estlandliste der Liber Census Daniae, lk. 403–404.
5 Genealogisches Handbuch der baltischen Rittershaften. Teil Estland, I Band, Görlitz 1929, lk. 611 jj.; H. Zoege von Manteuffel, E. von Nottbeck, Geschichte der Familie Zoege von Manteuffel, ehstländische Linie. Reval 1894.
6 Est- und Livländische Brieflade. Eine Sammlung von Urkunden zur Adels- und Gütergeschichte Est- und Livlands. I Theil: Dänische und Ordenszeit.1. Bd. Reval 1856, Nr. 278, 290.
7 H. Ligi, Eesti talurahva olukord ja klassivõitlus Liivi sõja algul (1558–1561). Tallinn 1961, lk. 332–333.
8 M. J. Eisen, Kodumaa ajaloolised ja rahvaluulelised kloostrid. – Eesti Kirjandus, 1925, lk. 12.
9 Est- und Livländische Brieflade. Eine Sammlung von Urkunden zur Adels- und Gütergeschichte Est- und Livlands. II Theil, Nr. 324, 385.
10 Genealogisches Handbuch der baltischen Rittershaften. Teil Estland, II Band, Görlitz 1932, lk. 148 jj.
11 Genealogisches Handbuch der baltischen Rittershaften. Teil Estland, I Band, Görlitz 1929, lk. 105.
12 H. Ligi, Talurahva arv ja paiknemine Eestimaal XVIII sajandil. – Uurimusi Läänemeremaade ajaloost. I. Tartu 1973, lk. 237.
13 J. Linnus, Maakäsitöölised Eestis 18. sajandil ja 19. sajandi algul. Tallinn 1975, lk. 62, 94.
14 H. von Wistinghausen, Quellen zur Geschichte der Rittergüter Estlands im 18. und 19. Jahrhundert (1772–1889). (Beiträge zur baltischen Geschichte. Bd. 3.) Hannover-Döhren 1975, lk. 38.
15 E. von Krusenstjern, Die Familie von Krusenstjern (Krusenstierna – Krusenstjern – Krusenstjerna – Krusenstern). Geschichte – Genealogie – Gedenkstätten. Wiesbaden 1981, lk. 31.
16 L. von Krusenstjern, Erinnerungen. Hrsg. von A. von Krusenstjern. Schorndorf 1980, lk. 230.
17 S. Vahtre, Talurahva sotsiaalsest struktuurist Eestimaa kubermangus feodalismi lõpuperioodil (hingeloenduste andmeil). – Eesti NSV ajaloo küsimusi. VI. Tartu 1970, lk. 188.
18 H. von Wistinghausen, Quellen zur Geschichte der Rittergüter Estlands, lk. 62.
19 Eesti Ajaloomuuseum, f. 70, n. 1, s. 2, l. 166–166p.
20 E. Mühlendahl, Die Estländische Landrolle 1919. Hannover-Döhren 1976, lk. 24.
21 Tallinna Teataja, 29. IV 1922.
22 Tallinna Teataja, 8. V. 1922.

Koduloolisele kirjandusele lisandus.....

 .....paikkonna kultuurilooline raamat, mis  kajastab kohaliku  koorimuusika  ajalugu 1927ndast aastast. Raamatu saateosas kirjutab koori di...