Uusi raamatuid!

Jenni Haukio, kes on Soome presidendi Sauli Niinistö abikaasa, on kirja pannud presidendi kaasaks olemise teekonna. Niinistö oli ametis kaks aega, ehk 12 aastat, nii et neid aastaid ikka kogunes. Lugeja saab teada, millised võrdlemisi äkilised elumuutused ootavad ees naist, kelle abikaasast saab president. Riigi esileediks saamine toob muutusi nii eluasemes, riietuses, ööpäevas leiduva 24 tunni kasutamises... Haukio enda tööd päris pausile ei pannud, ka neil toimekatel aastatel oli ta tegev näiteks Turu raamatumessi korralduses. Riietusega seoses, mis võiks justkui olla kõrvalise tähtsusega teema, tegemist jagub. Kuna nõuded riietusele on ranged ja väidetavalt garderoobi hankimist ka ei hüvitata, lisaks on sellesse rolli asudes sobilikke rõivatükke tarvis ju sisuliselt KOHE, võib vaid kujutada, milline peavalu see on. Tõsi, paranoilise inimesena usun, et küllap erinevad kodumaised moeloojad ja rõivatootjad siiski reklaami eesmärgil väikest tšikibrikit teevad. Muide, "eelista kodumaist" käib Haukio tekstis korduvalt läbi. Rõivad on üks osa sellest, ent ka kohaliku ehte-, tarbe- ja kujutava kunsti puhul kohalike loojate tööde eelistamise tähtsust ja vajalikkust rõhutab ta korduvalt. Üks asi, mille üle jäin mõtisklema - oma maa, oma rahva, kordasaadetud suurte tegude tähtsuse ja mõju rõhutamine. Korduvalt ja korduvalt käib see tekstist läbi (siin on ka trükitud kõnesid). Kas soomlaste pidupäevakõnedes siis üldse iseendi hurjutamist ja maha materdamist polegi? Me siinpool vett oleme õige hästi harjunud, et aina üks nutt ja hala taevani, ise oleme kehvakesed ja tulevik on nüüd ja alati tume. Siinsete kaante vahele saanud lugu on äärmiselt suure takti- ja pieteeditundega, paatoslikult. Vahepeal tahaks öelda, et ehk liigagi - pisukesed inimlikud ja/või isiklikud detailid oleksid väga ära kulunud. Mõned küll olid. Esimesena meenuvad näiteks lood koeraga. Ilmselt oli esipaari koer ja tema nimi Lennu Soomes väga kuulus, nii et Jenni vanemad leidsid, naljaga pooleks, tarvilik olevat koerale varjunimi anda, no et avalikult pargis jalutades Lennu omanikud end ei reedaks :) Sedasorti lugusid võinuks rohkemgi olla. Samas ega tea, ehk oligi eesmärgiks ülevaatlik kokkuvõte ja niisama heietamise välistamine. Kiitus kaunile kujundusele ja väärikale vormile! ( Suvehiidlase pajatused)

ISETEGEMINE ON KASULIK JA LOODUST SÄÄSTEV HOBI! Raamatus „Kodused ehitustööd“ õpetab autor tegema erineva raskusastmega väiksemaid ja suuremaid ehitustöid kõigile isetegijaile. Siit leiab ideid nii õuetöödeks kui ka tubasteks meisterdusteks. Kodu mugavamaks ja ilusamaks tegemisel võib kasutada puitu ja tsementi, aga ka klaasi, nahka, paberit ning vahtpolüstüreeni. Suuremate töödena võib välja tuua tööriistakuuri ja kasvuhoone rajamise, aga igaüks saab kindlasti hakkama korvist lillepoti või riidenagi tegemisega. Enamik valminud töid propageerivad taaskasutust, näiteks kuidas vanu puitaknaid taastada ja soojapidavaks muuta ning kuidas väsinud tumbale nahkkate teha ja 1960ndate söögilauda taastada. Autor õpetab ka ehitusjääke kasutama – valmib lihtne massiivpuidujupist lõikelaud ja telliste ülejäägist röövlipraeahi õue. Kõik tööd pakuvad kindlasti inspiratsiooni või uusi teadmisi. Siit saab teada, kuidas arvutada trepiastmeid ja -kallet, mida võtta ette vana kasvuhoone vundamendiga ning kuidas õueduši jaoks suvist päikesesoojust ära kasutada. Raamatus on ka põhjalik ülevaade tööriistadest ja abivahenditest, mis võiks ideaalses koduses töötoas olemas olla. Lõpetuseks jagatakse häid näpunäiteid lihtsamate viimistlustööde kohta: kuidas ruumi ette valmistada, vuukida, pahteldada, kruntida ja värvida. Priit Valge on Tallinna Ehituskooli ehituse õppesuuna eriala õpetaja ja 28 aastat juhtinud saatesarja „Nurgakivi“. Tal on ilmunud mitmeid raamatuid ja suur hulk ehitusõpetusi Maalehe lisas Targu Talita ning ajakirjas Kodu ja Aed.

Külast külla!

Wikimedia Eesti kuulutas välja Vikipeedia pildikogumiskampaania „Külast külla", mis kestab kuni 31. augustini 2024. Kampaania käigus kutsutakse üles jäädvustama suviseid hetki tuhandetest Eestimaa küladest! Igal külal on oma lugu, mis ootab avastamist, olgu pildil iidne mõis, bussipeatus, vana kõrts või maaliline maastikuvaade. Kui satute sel suvel Eestimaal ringi rändama, võtke hetk ja jäädvustage see kaamera abil. Iga kaamerasse püütud hetk aitab täiendada Vikipeedia piltide andmebaasi ning rikastada kõigi teadmisi Eesti ajaloost ja kultuurist. Eriti oodatud on jäädvustused objektidest ja kohtadest, millest senini veel Vikipeedias pilte pole. Kampaania korraldaja Pille Priksi sõnul võiks pilte teha kõigist küladest, nii nendest kus on olemas uhked mõisad ja vaatamisväärsused, kui ka nendest, kus küla tähistab vaid bussipeatus ja metsatukk. "Kui olete pärit mõnest väikesest külakesest, siis võtke ette retk koju lapsepõlve radadele, külastage vanavanemate maid või peatage auto tee ääres mõnes väikeses kohas, pildistage külaraamatukogu või õitsvat kartulipõldu!" Fotode tegemise aeg pole oluline, need võivad olla tehtud ka kümne aasta eest! Piltide üleslaadimine Vikipeedia keskkonda on jõukohane igaühele, tuleb vaid juhiseid järgida. Kogu info kampaania kohta leiate Wikimedia Eesti kodulehelt (wikimedia.ee) või kampaania vikilehelt "Külast külla!" Rapla vald paneb omalt poolt välja kingikotid huvitavamatele ülesvõtetele. Teeme Rapla valla ja kogu Eestimaa külad maailmale nähtavaks!

SUVELUGEMINE !

Uusi raamatuid!

„Nõmme novellid” on Juta Kivimäe teine romaan. Peaaegu kogu tegevustik toimub äärelinnamiljöös, kus kohtuvad inimesed eri ajastutest, rahvustest ja sotsiaalsetest ringidest. Mälestuste, vihjete ja kujutluste kaudu ilmutab end ka ajaloo kulg Nõmmel ja mujal Eestis. Inimsaatustes põimuvad lood 20. sajandi algusaastaist, kahe maailmasõja vahelisest perioodist, nõukogude aastakümnetest ja lähiminevikust. Nõmme vaiksetel tänavatel ei toimu näiliselt midagi olulist, ent just nendes mändidealustes aedades ja väikestes puumajades saavad inimestele osaks elumuutvad kohtumised. Ajas muutub mood ja elutunnetus ning ajuti seistakse silmitsi hämmastava kurjusega. Ja kuigi inimene on määratud tegema valikuid, on ta ise vaid harva tegelik otsustaja või süüdlane. Autori romaan „Suur tuba” võitis 2021. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese auhinna.

„Tead, minu ema ka sellest kunagi ei räägi ja vanaema ei räägi, ei luba mul ka rääkida, aga vaat vanatädi rääkis nii. Et venelased on siin okupandid, eriti sõjaväelased.“ Ella mõtles, et tema vanaisa oli ju ka sõjaväelane, aga et ta on eestlane, seda ta juba teadis. Õnneks ei ole vanaisa niisiis okupant. Või on? „Kas minu vanaisa on okupant?“ küsis ta kuuldavalt. „Sinu vanaisa kindlasti ei ole,“ vastas Aira kiiresti, „aga vanaema võibolla küll,“ lisas ta kõhevil. „Vanaema oli hoopis partisan, ta sõdis õigluse ja kommunismi eest, fašistide vastu, tema on veteran, mitte okupant,“ seletas Ella seepeale uhkelt. „Klanni võrgus“ on lugu neiust, kes Eesti iseseisvumisajal ei suuda end leida. Tema venekeelse perekonna elu on alati olnud seotud Nõukogude Liiduga ja kui see riik olemast lakkab, laguneb ka Eileeni eest seni jõulisi otsuseid langetanud pere. Äkitselt on ta liiga vaba. Eileen elab kogu südamest kaasa Eesti taasiseseisvumisele, minnes vastuollu oma perekonna väärtustega, aga tunneb, et jääb ikkagi võõraks, suutmata poliitilisi muutusi lõpuni mõista. Eileeni eneseotsingute kaudu avab autor meile tükikese Eesti lähiajaloost. Juune Holvandus on ajakirjanik ja kirjanik. Ta on avaldanud romaanid „On sul juba boyfriend?“ (2003) ja „Maja mäletab“ (2020), islamimaailma tutvustava raamatu „Arabesk, vesipiip ja umma“ (2007) ning reisijuhi „Punasest merest Jordani jõeni“ (2015).

Uusi raamatuid !

Raamatu „Jagatud saladused“ (2019) teine osa jätkub sealt, kus Hanna lugu pooleli jäi. Pärast ema saladuse ilmsikstulekut on Hanna elu veelgi rohkem pea peale pööratud. Kas isa versiooni kuulmine võiks viia suhete soojenemiseni? Ka Kevini käitumine on muutumas aina alatumaks ning see mõjutab Hanna tärkavat suhet Aleksiga. Kuidas sellest kaosest välja tulla?

Venemaa on Ukrainas kasutusele võtnud oma igivana vallutuste käsiraamatu, mille põhjal tegutses Krimmis juba Katariina II ja mille laiendatud versiooni rakendas Nõukogude Liidus Stalin. See sügavalt mõjuv essee käsitleb agressioonisõda Ukrainas Venemaa imperialismi ja mineviku valguses ning lahkab põhjuseid, miks Moskva huvi on vaigistada just naised, nii oma riigis kui mujal. Venemaa sõda Ukrainas on ühtlasi sõda võrdõiguslikkuse vastu. Veendumusi on raske murda, isegi kui tõsiasjad on kandikul kätte toodud. Sofi Oksanen avab sõdadevaba Euroopa illusioonis suikuva lugeja silmad. Autori sirgjooneline käsitlus ei kõneta läbi lillede, vaid läbi faktide, laskmata pilku ära pöörata.

28.mail on Kabala mõisas "Kella kahe teel" külaliseks jutuvestja Ena Mets

Templimäng "Avasta Eesti raamatukogusid"

Rahuloluküsitlus Eesti raamatukogudes!

Veel täna ja homme saab hinnata oma viimast raamatukogukülastust. Soovi korral saab lisada, mis meeldis ja mis võiks teisiti olla. Rahulolu küsitlus avaneb SIIN ator" style="clear: both;">

Uusi raamatuid!

Cornelia Travnicek, 37 aastane proosakirjanik, kelle lakooniline sentimentaalsusvaba stiil on "Ketsidest" teinud tänapäeva Austria noortekirjanduse klassika! „Kui olin kolmteist, selles halvaendelises eas, kus kõik variseb järsku kokku ja tuleb Ikea juhendi järgi väikese kuuskantvõtmega jälle korda teha, tuli aegamisi ilmsiks: ema silmad olid väsinud, kui ta isa peale karjus. Isa aga oli väsinud niipea, kui ta koju jõudis, mida ta enam tihti ei teinudki.“ „Ketsid“ on noore Austria autori Cornelia Travniceki (1987) debüütromaan, mille peategelane Mae jutustab ühtaegu vaimukalt ja valusalt üleskasvamisest nähtamatu lapsena haige venna kõrval, lähedase kaotusest, perekonna purunemisest, tõstab ühiskonna silmakirjalikkuse vastu mässu ja maitseb ka tänavaelu. Travnicek on rohkete auhindadega pärjatud proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.

Raamatus „Kuidas ise uppumas olles hoolitseda koduse majapidamise eest” tutvustatakse kuut elumuutvat põhimõtet, mis muudavad kardinaalselt suhtumist kodu eest hoolitsemisse. See käsiraamat aitab ilma tegemist ootavate tööde lõputuid nimekirju koostamata toime tulla stressi, süütunde ja üha kasvava musta pesu hunnikuga. KC Davis on kutseline nõustaja ja kahe lapse ema. Teise lapse sünd vallandas temas stressi ja segaduse tsükli. Mida rohkem talle tundus, et ta on kodustes töödes maha jäänud, seda vähem oli motivatsiooni tegutsema asuda. Seitsme kuu vältel ei voltinud ta kokku mitte ühtegi puhtaks pestud riideeset. Üksainus elumuutev teadmine aitas tal tervet mõistust säilitada – mitte sina ei teeni oma kodu, vaid sinu kodu teenib sind. Raamat õpetab, kuidas olla enda vastu lahke ja mitte suhtuda kodutööde tegemisse kui väärtuslikkuse mõõdupuusse, seada majapidamistööde puhul prioriteete, planeerida ülesandeid nii, et neid ei oleks soovi edasi lükata, koristada kiirete tegutsemispuhangute vältel, muuta sassis tuba toimivaks ruumiks, lõpetada endaga häbistavalt ja negatiivselt rääkimine. KC Davise abiga muudad oma kodu taas turvaliseks paigaks. Sellest saab koht, kus puhata isegi siis, kui kõik majapidamistööd ei ole tehtud. Sundimatus ja sisemine rahu tõrjuvad süütunde, enesekriitika ja lõputud kontrollnimekirjad. Neil pole enam kohta sinu elus.

Uus näitus!

Kriisivalmiduse infotund!

https://www.naiskodukaitse.ee/OLE_VALMIS_3680

Olete oodatud neljapäeval 21. märtsil kell 14.00 mõisa suurde saali, infotunni viivad läbi Rapla maleva Naiskodukaitse liikmed Aime Tuhkanen ja Kübe Rahkema.

Uusi raamatuid!

Piirilinn. Ühislinn. Kaksiklinn. Justkui kaks õde, kes koos ja kõrvuti kasvanud, kõike kogenud. Kauge ja kahanev kant. Ääremaa või mitte? Üks linn, kaks riiki. Suur perspektiiv! Eesti lõunavärav, Läti põhjavärav. Küllap tähistab Valga enamiku eestlaste jaoks eeskätt paika, kust saab edasi Lätti – mina polnud mingi erand. Kuni saabus pealinna vurle jaoks võimalus end proovile panna tolles tundmatus väikelinnas. Väikelinlikku depressiivsust ma siin ei kogenud, küll aga teatavat turbulentsi ning elasin üle mõningaid mullistusi. Tajusin kaduviku nostalgiat keset inimtühja agulitänavat ja juugendmajade ümber ning hingasin sisse tuleviku tuuli Pedeli paisjärvede vahel ja kaksiklinna tuksuvas linnasüdames. Avastasin end ka Läti Valka poolelt ja Karula kuplite vahelt, müttasin saunas ja rokiklubis, kohates pärisinimesi siin ja seal. See on minu lugu – poolfiktsioon – ühest iseäralikust linnast, mida ei aja segamini ühegi teisega, kuna ta ei mahu raamidesse.

„Ohoo, sa oled Eestis, kauaks tulid?“ on tavaline küsimus, kui mõnd vana tuttavat või sõpra näen. „Sa ikka ei väsi!?“ imestatakse vastust kuuldes. Ei väsi. Mul on seda vaja. On vaja neid inimesi teistest kultuuridest ja teise nahavärviga minu ümber. Armastan süüa karrit Bali rannas ja siis lennata järgmisele Indoneesia saarele. Nii olen sattunud Timoril festivalile, kus teisi turiste polegi. Tellinud külaelanikelt kokanduskursuse ja üllatunud, et toiduvalmistamiseks mõeldud siga alles ringi jookseb. Käinud Sumbal matusetseremoonial kadunukest ümber matmas ja laulnud kirikuõpetajatega karaoket. Koguni Lembonganile mesinädalaid veetma olen juhtunud. See viimane tähendab, et lõpuks ometi õnnestus mul tutvuda kohaliku naisega ja õppida tundma pruudiluna ehk pühvlite ja hobuste kinkimise keerulisi nüansse. See ei ole nali. Kas ja kui palju ma neid veiseid ostsin, saate teada sellest raamatust. Kui ma räägin oma lugu Indoneesias, öeldakse, et olin musta maagia mõju all...

Emakeelepäev !

Uusi raamatuid!

"Keelatud Islandi " sarja oodatud kolmas raamat. Akranesi väikest kogukonda Lääne-Islandil vapustab tulekahju, milles hukkub noormees. Peagi saab selgeks, et tegemist on süütamisega ja mis veel hullem – selgub, et noormees oli juba enne tulekahju süttimist surnud. Esmapilgul pole aga sugugi selge, kas tegemist oli mõrvaga või otsustas poiss ise elust lahkuda. Surnud noormehe arvutit läbi vaadates tekib uurijatel kahtlus, et asi ei pruugi piirduda ühe mõrvaga. Peagi leitakse teinegi laip, noor hollandlanna, kes töötas ühes Akranesi peres lapsehoidjana. Peret hakatakse põhjalikumalt uurima ja ilmneb, et kõik pole sugugi nii ideaalne, nagu esmapilgul paistab. Tagatipuks satub uurija Elma ise surmaohtu. Sest kellelgi on saladus, mille varjamiseks on ta valmis mida iganes tegema ... „Keelatud Islandi“ sarja kolmanda raamatuga ei kinnita Eva Björg Ægisdóttir end mitte ainult Islandi, vaid kogu krimikirjanduse säravamate tippude hulka. See on hästi kirjutatud, keeruka ja närvesööva süžeega ning jubedate saladustega – tõeline maiuspala kõigile Nordic noir’i, Ragnar Jonassoni, Camilla Lackbergi, Ruth Rendelli, Gillian McAllisteri ja Shari Lapena fännidele.

"Hard Land" pälvis 2022 aastal Saksa Noortekirjanduse preemia. Missouri 1985. Et põgeneda koduste probleemide eest, läheb viieteistaastane Sam suvevaheajaks tööle vanasse kinomajja. Kuid pealtnäha ebahuvitav töö avab talle ukse täiesti uude maailma. Vana tolmune kino ja noored, kes seal töötavad, muudavad tema suve millekski maagiliseks ja meeldejäävaks, julgustades Sami oma turvatsoonist välja astuma. Koos uute sõpradega avastab ta kodulinna saladusi ja, endalegi üllatuseks, ka armastuse. Esimest korda ei tunne ta end üksikuna – viimaks kuulub ta päriselt maailma. Kuid igas idüllilises mälestuses, igas kuldses minevikuhetkes on mõni plekk, mis meenutab meile, et kõik ei olnud täiuslik. Alati on midagi, mis meist maha jääb ja mida meil ei õnnestu tagasi saada. „Hard Land” viib meid nendesse maagilistesse paikadesse – füüsilistesse ja vaimsetesse –, mis vormivad meie elu ja on igaveseks kirjutatud meie isiklikesse lugudesse. See on lugu suvest, mida ei unustata iial.

Uusi, huvitavaid raamatuid!

Piiritaja lendab oma eluajal ligikaudu kaks miljonit kilomeetrit, millest piisab, et lennata kaks korda Kuule ja tagasi ning siis ühe korra veel Kuule. Põhja-Ameerikas elav metsakonn saadab talve mööda läbikülmununa. Tema südamerütm aeglustub ja lõpuks peatub süda täielikult: vesi tema siseelundite ümber jäätub. Kevade saabudes aga sulab ta üles ja süda hakkab spontaanselt jälle lööma. Maailm on hämmastavam, imetlusväärsem ja imelisem kui meie kõige pöörasemad ettekujutused. Kuidas ja miks, seda räägib autor Katherine Rundell selles veenvas ja mahedalt humoorikas raamatus. Rikkalikult illustreeritud kogumik Maa kõige hämmastavamate loomade elust – „Kuldmutt ja teised eluslooduse aarded“ üllatab ning paneb armuma maailma ilusse, haprusesse ja kummalisusesse.

Vaatamata suhtelisele liiginappusele on sääsed levinud kogu maailmas. Ainsad kohad maakeral, kus me neid ei leia, on kõrbed, sest sääsed vajavad oma vastsete arenguks vett. Eestis on vett palju ja seetõttu kohtame neid siin pea igal pool. Kui me tahame (ja isegi kui me ei taha) sääskedega koos elada, saame me üheskoos paremini hakkama, kui nende elukombeid lähemalt tundma õpime. Loodusfotograafi ja putukateadlase Urmas Tartese kirjutatud “Sääseraamat” aitab meid sel õppimise teel. Raamat annab vastused küsimustele: Kes on pistesääsed? Kuidas sääsed oma toidulooma leiavad? Mis mõjutab sääskede arvukust? Kes söövad sääski? Kuidas inimesed sääski meelitavad?

Kas sa oled kunagi hommikul heinalakas ärganud pääsulinnu vidina peale? Kes on Rasva-Ants? Kelle pessa muneb kägu? Kes see laulab „sit-si-kleit“? Kes toob päevasooja, kes toob öösooja, kes toob lõunasooja? Kes on targem, tuvi või vares? Kes on sipelgate „lehmad“? Kuidas oravale pähkleid pakkuda? Kes on hiirehunt? Mille poolest on hunt metskitsedele hea? Siin kaante vahel on lood meie lindudest-loomadest, suitsupääsukesest hallhundini. Lugude autor on armastatud loodusemees Fred Jüssi. Paljude lugude juurest leiab QR-koodi, mis viib tegelase hääleni ja vahel lausa videoni.

Uusi raamatuid!

Mõned asjad meie elus on kindlad, teised jällegi pole. On midagi, mis ei muutu kunagi, isegi kui me otsime teistmoodi teid, teeme jänesehaake, et elu ja ennast ja teisi ära petta. Ja sel hetkel, kui oleme jõudnud juba mõelda, et kogu see elamise asi tuleb päris hästi välja, vajume taas nendesse kulunud mustritesse justkui vankriratas roopasse. Ja pole kedagi, kes meid välja tõmbaks! Ning siis on asju, mis muutuvad hoolimata sellest, et me üldse ei taha. Inimesed, kes arvasid, et on teineteise jaoks loodud, kasvavad lahku, armastus saab otsa, kuigi seda oli ju kunagi nii palju! Käed hakkavad värisema, sõrmus tiliseb vastu teetassi, teksad kuluvad katki just sel hetkel, kui nad on hakanud kõige paremini jalas istuma! Urmas Vadi (1977) on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud autor, kes kirjutab nii draamat kui ka proosat. Temalt on muu hulgas ilmunud näidendid „Peeter Volkonski viimane suudlus“, „Millest tekivad triibud“, „Kus sa oled, Juhan Liiv?“, „Furby tagasitulek“ ja proosaraamatud „Neverland“, „Ballettmeister“, „Tagasi Eestisse“, „Hing maanteeserval“, „Elu mõttetusest". „Kuu teine pool“ on tema viies romaan.

Romaan jälgib poiste ja tüdrukute elu Oslo töölisrajoonis asuvas kortermajas Saksa okupatsiooni ajal. Laste hoolitsus üksteise perede eest on liigutav, kuigi nad on sunnitud perede toitmiseks leidma nutikaid lahendusi: nad petavad, varastavad nagu rongad, võltsivad dokumente ja sooritavad sissemurdmisi. Nad ei kõhkle ka vaenlast ära kasutamast. Kuid kui sõja-aastad mööduvad ja täiskasvanuea tõsidus hakkab kohale jõudma, peavad nad igaüks leidma oma koha tormises maailmas. Nende laste elukäiguga joonistab autor jõhkralt ausa ja sooja pildi sellest ajast, keskkonnast ja igapäevaelust, mida sõjast rääkides pole seni peaaegu puudutatudki. Ta vestab oludest, mida ise tunneb. Teos kuulub Roy Jacobseni parimate romaanide hulka, see on ühtaegu jõhker, kuid samas ka meelelahutuslik. Norra kirjaniku Roy Jacobseni (snd 1954) looming on pälvinud hulganisti nii kodumaiseid auhindu kui ka rahvusvahelist tunnustust. Jacobseni teoseid on tõlgitud enam kui 40 keelde. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid „Imelaps“ (2010), „Nähtamatud“ (2014), „Valge laam“ (2016), „Rigeli silmad“ (2019) ja „Kõigest ema“ (2021).

Alanud on Nukitsa konkurss

XVI Nukitsa konkurss Eesti Lastekirjanduse Keskus kutsub 5–13-aastaseid lugejaid valima Nukitsa konkursil oma lemmikkirjanikku ja -illustraatorit. Hääletada saab 8. jaanuarist kuni 29. veebruarini 2024 nii raamatukogudes üle Eesti kui keskuse veebilehel. www.elk.ee

Head aastat 2024!