Merilin Mandel tuleb taas!

Merilin Mandel on kirjanik, kelle raamatute lugemine on kui omadega ja võõrastega maast ja ilmast lobisemine, mille käigus võid jutuvada vaikselt pealt kuulata, aga ka häälekalt sõna võtta ja teistega nõustuda või neile vastu vaielda. Kambakesi on lihtsam asju/tundeid pusadest lahti harutada. Olgu teemaks läbikukkumine, keha, kahetsushirm, suhted, vaimne tervis, seksuaalkelmikus, matused, empaatia, koristamine, seedimine, kogukonnatunne jne.

Uusi raamatuid!

„Väga vähestel autoritel on oskus lugeja ühel leheküljel naerma ja juba järgmisel nutma ajada. Moyes on üks neist.” See arusaamatustest, segadustest ja uutest võimalustest pajatav lugu on rahvusvaheliste menukite „Mina enne sind” ja „Tähtede jagaja” autori Jojo Moyesi uus romaan. Moyesile omasest huumorist ja südamlikkusest pakatav „Kellegi teise kingades” jutustab sellest, kuidas üks pisike asi võib ühtäkki kõike muuta.

„Ma olen revolutsioon.” Frida Kahlo Mehhiko, 1925. Frida tahab saada arstiks, kuid tema unistuse purustab ränk õnnetus. Ta armub geniaalsesse maalikunstnikku Diego Riverasse ja sukeldub kunstimaailma, mees julgustab teda looma – ja petab teda. Frida on sügavalt haavunud. Teadmisega, et õnne saab vaid laenuks, viskub ta ellu. Pariisi sürrealistid langevad ta jalge ette, samuti Picasso ja Trotski. Frida astub oma rada, nii oma piltide edu tähistades kui ka saatuselööke vastu võttes – ent siis seisab ta silmitsi otsusega, mis muudab küsitavaks kõik, millesse ta seni uskunud on. Caroline Bernard on Tania Schlie pseudonüüm. Juba kakskümmend aastat töötab kirjandusteadlane vabakutselisena. Talle meeldib mõelda välja lugusid tugevatest naistest, otsides oma kangelaste eeskujudeks päriselt elanud isikuid. Bernardi romaan erakordsest mehhiko kunstnikust Frida Kahlost on kuulunud Saksamaal kuude kaupa bestsellerite hulka ja on ilmumas tõlgetena mitmes keeles.

Mida teha oma väikseks või seisma jäänud rõivaste ja tekstiilidega? Ära visata (eks vahel tule sedagi teha) või teisele ringile saata on üks võimalus. Teine ja hoopis põnevam viis on vaadata seisma jäänud asju kui materjali. Vahest saaks kirjust kardinast kena kleit? Ja kleidi juurde kott ning kotile kaunistus. Mõnel T-särgil on nii tabav ja inspireeriv sõnum, et see võiks kapis konutamise asemel hoopis pildina seinal olla. Ja paarist väljapraagitud pusast ning kampsikust saab terve sületäie imelisi, täiesti ainulaadseid jõuluehteid! Selles raamatus on hulganisti näiteid ja lugusid, kuidas üle või seisma jäänud mittevajalikud asjad on saanud uue elu. Need on ajatud, „enda omaks tehtud“ ja kauaseks kasutamiseks loodud asjad ning sisaldavad sageli suure hulga töötunde. Kuid ka tegemisrõõmu, loomingut ja uusi kogemusi. Lisaks sellele, et iga taaskasutatud ese on ühtlasi kokku hoitud ressurss, mõjudes hästi ka keskkonnale, on see ka väärtustava elulaadi ja mõtteviisi taasloomine. Kui esemed kuluvad lõpuks ikka ära ja saavad kasutades otsa, siis elulaad ja mõtteviis on jäävad väärtused, millele saavad toetuda järeltulevad põlvkonnad. Elagu taaskasutus!

Luulelõuna 07. augustil 2024.

Uusi raamatuid!

Jenni Haukio, kes on Soome presidendi Sauli Niinistö abikaasa, on kirja pannud presidendi kaasaks olemise teekonna. Niinistö oli ametis kaks aega, ehk 12 aastat, nii et neid aastaid ikka kogunes. Lugeja saab teada, millised võrdlemisi äkilised elumuutused ootavad ees naist, kelle abikaasast saab president. Riigi esileediks saamine toob muutusi nii eluasemes, riietuses, ööpäevas leiduva 24 tunni kasutamises... Haukio enda tööd päris pausile ei pannud, ka neil toimekatel aastatel oli ta tegev näiteks Turu raamatumessi korralduses. Riietusega seoses, mis võiks justkui olla kõrvalise tähtsusega teema, tegemist jagub. Kuna nõuded riietusele on ranged ja väidetavalt garderoobi hankimist ka ei hüvitata, lisaks on sellesse rolli asudes sobilikke rõivatükke tarvis ju sisuliselt KOHE, võib vaid kujutada, milline peavalu see on. Tõsi, paranoilise inimesena usun, et küllap erinevad kodumaised moeloojad ja rõivatootjad siiski reklaami eesmärgil väikest tšikibrikit teevad. Muide, "eelista kodumaist" käib Haukio tekstis korduvalt läbi. Rõivad on üks osa sellest, ent ka kohaliku ehte-, tarbe- ja kujutava kunsti puhul kohalike loojate tööde eelistamise tähtsust ja vajalikkust rõhutab ta korduvalt. Üks asi, mille üle jäin mõtisklema - oma maa, oma rahva, kordasaadetud suurte tegude tähtsuse ja mõju rõhutamine. Korduvalt ja korduvalt käib see tekstist läbi (siin on ka trükitud kõnesid). Kas soomlaste pidupäevakõnedes siis üldse iseendi hurjutamist ja maha materdamist polegi? Me siinpool vett oleme õige hästi harjunud, et aina üks nutt ja hala taevani, ise oleme kehvakesed ja tulevik on nüüd ja alati tume. Siinsete kaante vahele saanud lugu on äärmiselt suure takti- ja pieteeditundega, paatoslikult. Vahepeal tahaks öelda, et ehk liigagi - pisukesed inimlikud ja/või isiklikud detailid oleksid väga ära kulunud. Mõned küll olid. Esimesena meenuvad näiteks lood koeraga. Ilmselt oli esipaari koer ja tema nimi Lennu Soomes väga kuulus, nii et Jenni vanemad leidsid, naljaga pooleks, tarvilik olevat koerale varjunimi anda, no et avalikult pargis jalutades Lennu omanikud end ei reedaks :) Sedasorti lugusid võinuks rohkemgi olla. Samas ega tea, ehk oligi eesmärgiks ülevaatlik kokkuvõte ja niisama heietamise välistamine. Kiitus kaunile kujundusele ja väärikale vormile! ( Suvehiidlase pajatused)

ISETEGEMINE ON KASULIK JA LOODUST SÄÄSTEV HOBI! Raamatus „Kodused ehitustööd“ õpetab autor tegema erineva raskusastmega väiksemaid ja suuremaid ehitustöid kõigile isetegijaile. Siit leiab ideid nii õuetöödeks kui ka tubasteks meisterdusteks. Kodu mugavamaks ja ilusamaks tegemisel võib kasutada puitu ja tsementi, aga ka klaasi, nahka, paberit ning vahtpolüstüreeni. Suuremate töödena võib välja tuua tööriistakuuri ja kasvuhoone rajamise, aga igaüks saab kindlasti hakkama korvist lillepoti või riidenagi tegemisega. Enamik valminud töid propageerivad taaskasutust, näiteks kuidas vanu puitaknaid taastada ja soojapidavaks muuta ning kuidas väsinud tumbale nahkkate teha ja 1960ndate söögilauda taastada. Autor õpetab ka ehitusjääke kasutama – valmib lihtne massiivpuidujupist lõikelaud ja telliste ülejäägist röövlipraeahi õue. Kõik tööd pakuvad kindlasti inspiratsiooni või uusi teadmisi. Siit saab teada, kuidas arvutada trepiastmeid ja -kallet, mida võtta ette vana kasvuhoone vundamendiga ning kuidas õueduši jaoks suvist päikesesoojust ära kasutada. Raamatus on ka põhjalik ülevaade tööriistadest ja abivahenditest, mis võiks ideaalses koduses töötoas olemas olla. Lõpetuseks jagatakse häid näpunäiteid lihtsamate viimistlustööde kohta: kuidas ruumi ette valmistada, vuukida, pahteldada, kruntida ja värvida. Priit Valge on Tallinna Ehituskooli ehituse õppesuuna eriala õpetaja ja 28 aastat juhtinud saatesarja „Nurgakivi“. Tal on ilmunud mitmeid raamatuid ja suur hulk ehitusõpetusi Maalehe lisas Targu Talita ning ajakirjas Kodu ja Aed.

Külast külla!

Wikimedia Eesti kuulutas välja Vikipeedia pildikogumiskampaania „Külast külla", mis kestab kuni 31. augustini 2024. Kampaania käigus kutsutakse üles jäädvustama suviseid hetki tuhandetest Eestimaa küladest! Igal külal on oma lugu, mis ootab avastamist, olgu pildil iidne mõis, bussipeatus, vana kõrts või maaliline maastikuvaade. Kui satute sel suvel Eestimaal ringi rändama, võtke hetk ja jäädvustage see kaamera abil. Iga kaamerasse püütud hetk aitab täiendada Vikipeedia piltide andmebaasi ning rikastada kõigi teadmisi Eesti ajaloost ja kultuurist. Eriti oodatud on jäädvustused objektidest ja kohtadest, millest senini veel Vikipeedias pilte pole. Kampaania korraldaja Pille Priksi sõnul võiks pilte teha kõigist küladest, nii nendest kus on olemas uhked mõisad ja vaatamisväärsused, kui ka nendest, kus küla tähistab vaid bussipeatus ja metsatukk. "Kui olete pärit mõnest väikesest külakesest, siis võtke ette retk koju lapsepõlve radadele, külastage vanavanemate maid või peatage auto tee ääres mõnes väikeses kohas, pildistage külaraamatukogu või õitsvat kartulipõldu!" Fotode tegemise aeg pole oluline, need võivad olla tehtud ka kümne aasta eest! Piltide üleslaadimine Vikipeedia keskkonda on jõukohane igaühele, tuleb vaid juhiseid järgida. Kogu info kampaania kohta leiate Wikimedia Eesti kodulehelt (wikimedia.ee) või kampaania vikilehelt "Külast külla!" Rapla vald paneb omalt poolt välja kingikotid huvitavamatele ülesvõtetele. Teeme Rapla valla ja kogu Eestimaa külad maailmale nähtavaks!

SUVELUGEMINE !

Uusi raamatuid!

„Nõmme novellid” on Juta Kivimäe teine romaan. Peaaegu kogu tegevustik toimub äärelinnamiljöös, kus kohtuvad inimesed eri ajastutest, rahvustest ja sotsiaalsetest ringidest. Mälestuste, vihjete ja kujutluste kaudu ilmutab end ka ajaloo kulg Nõmmel ja mujal Eestis. Inimsaatustes põimuvad lood 20. sajandi algusaastaist, kahe maailmasõja vahelisest perioodist, nõukogude aastakümnetest ja lähiminevikust. Nõmme vaiksetel tänavatel ei toimu näiliselt midagi olulist, ent just nendes mändidealustes aedades ja väikestes puumajades saavad inimestele osaks elumuutvad kohtumised. Ajas muutub mood ja elutunnetus ning ajuti seistakse silmitsi hämmastava kurjusega. Ja kuigi inimene on määratud tegema valikuid, on ta ise vaid harva tegelik otsustaja või süüdlane. Autori romaan „Suur tuba” võitis 2021. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese auhinna.

„Tead, minu ema ka sellest kunagi ei räägi ja vanaema ei räägi, ei luba mul ka rääkida, aga vaat vanatädi rääkis nii. Et venelased on siin okupandid, eriti sõjaväelased.“ Ella mõtles, et tema vanaisa oli ju ka sõjaväelane, aga et ta on eestlane, seda ta juba teadis. Õnneks ei ole vanaisa niisiis okupant. Või on? „Kas minu vanaisa on okupant?“ küsis ta kuuldavalt. „Sinu vanaisa kindlasti ei ole,“ vastas Aira kiiresti, „aga vanaema võibolla küll,“ lisas ta kõhevil. „Vanaema oli hoopis partisan, ta sõdis õigluse ja kommunismi eest, fašistide vastu, tema on veteran, mitte okupant,“ seletas Ella seepeale uhkelt. „Klanni võrgus“ on lugu neiust, kes Eesti iseseisvumisajal ei suuda end leida. Tema venekeelse perekonna elu on alati olnud seotud Nõukogude Liiduga ja kui see riik olemast lakkab, laguneb ka Eileeni eest seni jõulisi otsuseid langetanud pere. Äkitselt on ta liiga vaba. Eileen elab kogu südamest kaasa Eesti taasiseseisvumisele, minnes vastuollu oma perekonna väärtustega, aga tunneb, et jääb ikkagi võõraks, suutmata poliitilisi muutusi lõpuni mõista. Eileeni eneseotsingute kaudu avab autor meile tükikese Eesti lähiajaloost. Juune Holvandus on ajakirjanik ja kirjanik. Ta on avaldanud romaanid „On sul juba boyfriend?“ (2003) ja „Maja mäletab“ (2020), islamimaailma tutvustava raamatu „Arabesk, vesipiip ja umma“ (2007) ning reisijuhi „Punasest merest Jordani jõeni“ (2015).