Péter Gárdose vanemate kirjavahetusel põhinev „Koidupalavik” on armastuse, surematu lootuse ja rõõmu lugu pärast nii sünget peatükki maailma ajaloos. 1945. aasta juunis jõuab Belseni kontsentratsioonilaagris ellu jäänud ungarlane Miklós Rootsi taastusravihaiglasse. Temast on järel vaid luu ja nahk ning tal ei ole peaaegu ühtegi hammast. Arst ütleb, et tal on kuus kuud elada jäänud. Ta on kahekümne viie aastane. Mikósel on aga teistsugused plaanid. Ta hangib teistes Rootsi haiglates paraneva 117 noore ungarlanna nimed ja aadressid ning kirjutab haigla aias puu varjus istudes kirja viimasele kui ühele neist – 117 täpselt ühesugust kirja oma imeilusa käekirjaga. Ta usub kindlalt, et ühest neist noortest naistest saab tema abikaasa. Taastusravihaiglas sadu kilomeetreid eemal loeb tema kirja Lili … ja kirjutab talle igavusest vastu …
Raamatule oleksin pannud pealkirjaks "Elujanu". Lugema kutsus ta seetõttu, et oli poja poolt kirja pandud isajutustus. Umbes paarikümnel korral alustab ta lõike ..."Minu isa..." See on Peter Gardosi, filmirežisööri ja lavastaja esimene romaan. Romaan oma isast, ühest 224 ellujäänud ungarlasest, kangekaelsest, hullude plaanidega noormehest.
Soovitan lugeda!
Loe paremal ääres ka UUDISKIRJANDUS!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar