Hiiumaa-suuruses Singapuris elab ligi kuus miljonit inimest, aga kusagil
ei teki ülerahvastatuse tunnet. Pool linna on maa alla ehitatud,
metrooga saab kuhu tahes veerand tunniga. Kõik on puhas nagu prillikivi
ja inimesed käivad nööri mööda. Narkootikumid, relvad ja isegi nätsud on
ühiskonnast elimineeritud. Olemas on nii suurlinnaelu kui ka
troopilised rannad. See on kallis, aga efektiivne linnriik – praktiline
paradiis. See raamat ei ole lugu minu spirituaalsest rännakust müstilises ja
poolohtlikus Kagu-Aasia riigis. See ei ole eneseleidmise romantiline
seiklus. Minu Singapur on lugu kohanemisest, eneseteostusest ja selgest
visioonist. See on lugu praktilise ärinaise teadlikust huvist hästi
toimiva ja üliturvalise väikeriigi vastu.
Singapuris ma abiellusin, siin on sündinud mu lapsed ja selle paigaga on
seotud minu ettevõtted. Siinne luksuslik argipäevaelu pakub aga ka
palju muud: olen laevakapten maailma tihedaima liiklusega vetes ja
kriisiabikeskuse kasuvanem. Kas ma nägin seda imelist teekonda ette, kui
aastaid tagasi Pekingi ülikooli õppima asusin? Oh ei. Kuid selles, et
õnn soosib julgeid ja ettevõtlikke, ei ole ma kunagi kahelnud. Liis Lass
Muhulaste erksate värvide lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli. Muhu rahvakultuur on Eestis üks omanäolisemaid ja tänaseni suurepäraselt säilinud aga tänu tugevale ringkaitsele. See pole tolmustesse muuseumieksponaatidesse tardunud, vaid elus, hingav ja võbelev kultuur.
Kui lahkelt peaks üks väike kogukond omaks võtma võõrast? „Minu Muhumaa“ räägib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. Räägib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija tütrena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult põline muhulane saab oma lastele edasi anda.
Olen olnud ajakirjanik Tartus ja Tallinnas, kirjutanud romaane, teinud telesaateid ja -seriaale. Aga Muhus see ei loe. Olen Muhumaal sündinud ja rohkem kui pool oma elust ka püsivalt elanud, aga seegi ei loe. Loeb pärand, mis on tähtsam kui sissekanne sünnitunnistusel. Muhus loeb, kas naine on võimeline endale ise rahvarõivad tikkima ja õigel viisil hapurokka valmistama. Ma ei ole. Ja see määrabki kõik. -Katrin Pauts
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar