„Nii vähe on praeguses elus asju, mis on kindlad. Nagu Tammsaarel üks Mauruse kooli õpetajatest küsib: mis see on, mis oli, on ja jääb (peale jumala). Raske öelda, kuidas sellega praegu on. Aga mingi kindlustunne tekib, kui on keegi, kellest sa tead, et tema on seal, on kohal, püsib. Aga mitte tardumise mõttes. Vaid et see ongi tema koht ja tema paik, tema väärtustab seda kohta ja see koht väärtustab teda,” kirjutab raamatu saatesõnas teatriuurija Lea Tormis. Ja lisab: „Ita Ever kehastab aja ja teatri muutumist ja ühtlasi eneseks jäämist. Sõltub ka näitleja oleku intensiivsusest, temperamendist, enesekehtestamise jõust ja tahtest, kas temast saab teatri sümbol. Itast on saanud.”
Sõjasügisel 1944. aastal jätsid tuhanded Eestis ja Lätis maha oma kalli kodu, et pageda üle mere Rootsi. Paadipõgenike seas oli palju lapsi.
Nende mängud jäid korraga katki, sest tuli alustada ohtlikku reisi tormisel Läänemerel.
Väike tüdruk Keete kaotab lainetesse oma kaisukaru Pätsi, aga nagu väikese ime läbi leiab selle taas üles. Lõpuks paistab tema perele ka Rootsimaa rand, kus ees ootavad kakaokruus, täisaun ja koduigatsus …
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar