esmaspäev, 2. veebruar 2015

Meie ajaloost!

AJALOOLINE ÜLEVAADE

Nagu paljud teisedki Põhja-Eesti vanad külad on ka Kabala leidnud esmakordset märkimist praegu Kopenhaagenis Taani Riigiarhiivis säilitatava Taani Hindamisraamatu koosseisu kuuluvas nn. suures Eestimaa nimistus. Teatavasti koostas selle nimistu 1241. aasta paiku Tallinna piiskop Thorkill paarkümmend aastat varemalt (1219–1220) Põhja-Eesti elanikkonda ristimas käinud preestrite ülestähenduste põhjal ja kokku sisaldub seal andmeid umbes viiesaja Harju- ja Virumaal asunud muistse küla kohta. Ehkki Kabala kohta on sellest nimistust leida ainult mõni sõna (Capal 30 – dominus rex), lubavad needki järeldada, et juba 13. sajandi algul eksisteeris seal oma aja kohta väga suur, lausa kolmekümnest normaaltalust ehk adramaast koosnenud küla, mida 1240. aastate alguseks polnud veel mõnele vasallile välja läänistatud, vaid mis seisis endistviisi veel Taani kuninga valduses.1 Administratiivselt kuulus Kabala Varbola linnusepiirkonda, olles kõigi sealsete külade hulgas rahvarikkaim. Nagu filoloogid on arvanud, on küla nimi tuletud muraka- ehk, nagu seda murdeti kunagi nimetati, kabalamarjast, seega siis „murakaküla“.2
Ainult külana on Kabalat mainitud ka veidi pärast 1305. aastat (villa Capell), samuti 1318. (Capell), 1352. (Cappele) ning 1384. aastal (Kappele).3 Aastaist 1318–1384 on nii Tallinnast kui ka Läti alalt Kuldigast andmeid Kapelle nimelise vasallisuguvõsa (Godeschalk von Capelle, Hincke van Kappele jt.) kohta – küllap olid nad Kabala külaga mingit viisi seotud, tõenäoliselt lausa selle omanikud. Siiski on aga juba 1352. aastal 4 adramaad Kabala külast panditud Tallinna raehärrade Bertoldus de Bickinchuseni ja Johannes de Moledino poolt Aleydis de Bremenile. 15. sajandi algul kuulus küla Hinrikes Vitingkile, kelle poeg Didrik selle 1437. aastal Otto Soiele edasi müüs.4
Soiedest ehk Zögedest saidki Kabala mõisa asutajad. Tegemist on Pommern-Rügenist pärit suguvõsaga, kellest Eestis on andmeid alates 1325. aastast. 15. sajandil oli neist saanud siin juba üsna mõjuvõimas perekond, kellele kuulusid näiteks nii Kuusiku, Lagedi, Kodasoo, Anija, Jõelähtme, Eivere jt. mõisad. Nende vapil oli kujutatud must tiibu laotav kotkas. Hiljem, 17. sajandil võtsid nad endale lisanimeks Manteuffel ning Manteuffel-Zöge nime all, kelledest osa parunid, osa aga isegi krahvid, elab see perekond mitmel pool Lääne-Euroopas jm. edasi veel praegugi.5
Esimest korda on Kabala mõisat mainitud 1469. aastal (Hof Kappel), kusjuures märgitud on, et see oli rajatud otse küla kõrvale, seega endistele külapõldudele.6 Oma rajamisajalt on Kabla kogu omaaegse Rapla kihelkonna alal üks vanimaid, enne teda on sealt andmeid ainult Sikeldi (1410), Valtu (1412), Kodila (1436), Ohekatku (1453) ja Alu mõisa (1456) kohta.7 Sedavõrd varajane asutamisaeg lubaks oletada, et juba keskajal võis Kabalas olla ka mingi kindlustatud mõisasüda ja tõenäoliselt kuuluvadki vähemalt osa praeguse peahoone paksudest keldrimüüridest 15. või 16. sajandisse, kusjuures säilinud on ka üks laskeava meenutav keldriaken. Seda, et Kabala näol on tegemist väga iidse mõisasüdamega, teadis varemalt kinnitada isegi rahvasuu, sest nii Jaan Jungi kui ka Matthias Johann Eiseni poolt kogutud andmete järgi olevat Kabala mõisa õue kohal paiknenud kunagi mingi kloostri ase, kusjuures osa sealseid tammi olevat istutatud munkade poolt.8 Kuigi kloostri kohta käivad jutud ei vasta tõele, räägivad need omal kombel siiski ka praeguse mõisahoone iidsuse kasuks.
Kui kaua Kabala Soiede käes püsis, pole täpselt teada, kuid vähemasti 1508. aastal oli see juba Oddert Polle käes, kelle poeg Jürgen selle 1522. aastal Johann Nigerotile ehk Nierothile edasi müüs.9
Nierothidki on üsna tuntud baltisaksa aadlisuguvõsa, Eestisse ilmusid nad 15. sajandi lõpul kui Saksa Ordu vasallid. Nende vapi põhikilp on sini-kuld-triibuline, ja aegade jooksul on nende käest siinmail käinud läbi kümneid mõisaid, sealhulgas ka mõni Neeruti-nimeline, mis on saanudki oma nimetuse just selle perekonna järgi.10 Kabala jäi Nierothite kätte veidi rohkem kui sajandiks, niikaua kui Wilhelm von Nierothi tütar Adelheid 1620. aastate lõpul Sõmeru ja Üksnurme mõisnikule Heinrich von Hastferile mehele läks.
Tulnud abielu kaudu Hastferite nimele, püsis Kabala seda ka järgmine poolteist sajandit, kuni 1783. aastani. Tegemist oli suguvõsaga, kelle juured ulatuvad Saksamaale Braunschweigi ja on üpris võimalik, et esimene neist saabus Baltikumi juba ristisõdijate hulgas. 1287. ja 1306. aastal on Taani kuninga Põhja-Eesti vasallide hulgas nimetatud kedagi Nikolaus de Haversfordae't ja esimene mõis, millega too perekond oli seotud, oli Undla, mille nad ostsid 1336. aastal. Hiljem on nende käest läbi käinud veel kümneid valdusi, s.h. näiteks Rapla, Kehtna, Avanduse, Kiikla, Ervita, Saku jms. Kuulsaim suguvõsa esindaja on Jakob Johann Hastfer, kes oli feldmarssal ja Liivimaa kindralkuberner ning kes löödi 1687. aastal ka krahviks. Hastferite kuldsel vapil paiknevad kolm musta sõnnipead, kiivril on paabulinnusuled.11
Hastferite käes oli kokku viis sugupõlve: pärast Heinrich Hastferi surma päris selle tema poeg Heinrich Johann (suri enne 1677), siis viimase poeg rittmeister Heinrich (suri 1710. aasta sügisel katku), siis Georg Gustav (suri pärast 1739. aastat), siis Otto Jürgen ja pärast viimase surma 1773. aasta veebruaris Otto Ernst von Hastfer (sünd. 1734). Suhteliselt rikkad, polnud Kabala ainus valdus, mis neil korraga käes oli ja näiteks 18. sajandil kuulusid neile ka Rakvere lähedal asuv Sõmeru, Keila kanti jääv Üksnurme ning Raplamaal asuv Kuusiku mõis. Paraku tähendas see Kabala jaoks ka seda, et Hastferite aegu ei kujunenudki tast enam päris korralikku peamõisat, sest enamasti eelistas mõisahärra elada hoopiski Kuusikul, jättes kõik oma teised valdused valitsejate ehk ökonoomide majandada. Isegi oma suuruselt ei kuulunud Kabala mingite suurmõisate hulka ja näiteks 1726. aastal elas seal ainult 181, 1732. aastal 202, 1744. aastal 258, 1757. aastal 319 ja 1774. aastal 337 hinge.12
Siiski on just Hastferite aegu, arvatavasti kuskil 1750.–1760. aastatel Kabala mõisamaja enam-vähem oma praegusel kujul välja ehitatudki. Sellele ei viita mitte üksnes hoone arhailine, masajas üldvorm, vaid ka mitmedki detailid, mis veel praegugi säilinud. Viimaste hulgas mainitagu nii mõningaidki baroksetes vormides uste piirdelaudu, kuid eriti aga üht praeguseks mõisamaja pööningule viidud vana, suhteliselt rikkaliku dekooriga ust. On andmeid, et 1750. aastal on Kabala mõisas peatunud keegi Ledingi-nimeline müürsepasell ja 1764. aastal müürsepp Lorents ning 1765. aastal Narva päritolu tislermeister Franz Hindrich Aberschell – võib-olla just need meistrid on seal toona ehitustöid teindki.13
Kahjuks ei õnnestunud meil välja selgitada põhjust, miks Kabala viimane Hastferist omanik, major Otto Ernst von Hastfer 1780. aastate algul pankrotistus ja oli sunnitud kõik talle tol hetkel kuulunud valdused, nii Kabala kui ka Kuusiku, Kõrvetaguse ja Keila kihelkonda jäänud Rahula mõisa, rahaks tegema. Esialgu määras Eestimaa Ülemmaakohus oksjoni 1782. aasta märtsi algusesse, kuid justiitskolleegiumi otsusel nihutati see aasta hiljemaks.14 Uus omanik ilmus üsna lähedalt, Hagudi mõisnik Johann Friedrich von Krusenstiern (1724–1791), kellele kuulusid ka Määri, Vahastu ja Päri mõis. Ametlik leping vormistati 16. märtsil 1783.
Ka tollest Krusenstjernist ei tulnud Kabalasse kolijat, sest just alles 1776. aastal oli tal Hagudis valminud uus uhke härrastemaja – seal ta oma perega põhiliselt elaski.15 Kätte oli jõudnud aeg, mil mõisnikud olid hakanud viinaekspordi arvel kiirelt rikastuma ja üle kõige hinnati nüüd luksust. Näiteks ka Johann Friedrichil olevat olnud komme juua reinveini lausa tühjaks õõnestatud suhkrupea seest.16 Ja teenijaid oli tal 1782. aastal Hagudis tervelt 30, s.t. iga viies sellele mõisale kuulunud pärisorjadest.17 Vaevalt küll härraste juurest kostuv pillerkaar põllul rügavatele talupoegadele toona midagi head tähendas, sest 18. sajandi lõpukümneil arenes ka pärisorjuslik rõhumine kõige kaugemale.
Krusenstiernid pidasid Kabalat enda nimel ainult viis aastat, sest 19. novembril 1788 pantisid nad selle 31 300 rubla eest leitnant Otto Gotthard von Bistramile. Paistab, et toogi pole plaaninud Kabalaga midagi põhjalikumat, vaid kasutanud seda rohkem spekuleerimiseks, sest juba 30. juunil 1797 on ta müünud selle 75 000 hõberubla eest edasi Kehtna mõisnikule Fromhold von Vietinghoffile.18
Kogu edaspidise aja kulgeski Kabala saatus käsikäes Kehtnaga – kui seal vahetusid omanikud, vaheldusid need ka Kabalas. Nõnda läksid mõlemad mõisad 1824. aasta algul Vietinghoffidelt üle Benckendorffidele, alates 1871. aasta suvest said mõlema omanikuks aga Lilinfeldid. Kehtna näol oli tegu rikka ja uhkelt väljaehitatud mõisaga, millega võrreldes kujutas Kabala vaid tagasihoidlikku majandusmõisat; saksad käisid seal harva ja põhiliselt korraldas asju valitseja. 1799. aasta paiku Kabalas kohal käinud kubermangurevidendi Samuel Dobermanni andmeil olid sel ajal seal kõik hooned (lisaks härrastemajale ka valitsejamaja ning teenijateelamu, viljaait, hobusetall ja loomalaut) kivist, üksnes kolm välja peal seisnud viljarehte olid puust.19 Toetudes sellele võibki väita, et veel praegugi esiväljaku parempoolsel küljel seisev viieavalise kaaristuga aidahoone pärineb juba 18. sajandi lõpust, kuna kõik muud majandushooned, mis mõisasüdames säilinud on, kuuluvad oma ehitusajalt juba hoopis hilisemasse perioodi , pärinedes kas 19. sajandi teisest poolest või hoopiski 19.–20. sajandi vahetuselt.
Lilinfeldid jäidki Kabala mõisa viimasteks mõisnikeks, viimane mõisahärra alates 1902. aastast Otto von Lilienfeld. Märgitagu, enne revolutsiooni olid Lilenfeldid kogu Rapla kihelkonna rikkaim mõisnikesugu, sest lõpuks ei kuulunud neile seal mitte üksnes Kehtna ja Kabala, vaid ka Alu, Riidaku, Kuusiku ja Sikeldi mõis.20
1919. aasta oktoobris Asutava Kogu poolt vastuvõetud Maaseadus lõpetas mõisnike ülemvõimu Eestis ja nõnda kuulus ka Kabala mõis riigistamisele ja tema maad uusmaasaajate vahel väljajagamisele. 1922. aasta 29. aprilli “Tallinna Teatajas” on juttu, et Kabalas oli seks ajaks juba maareform lõpetatud, oksjoneerimata oli vaid väike osa mõisale kuulunud inventarist.21 Sama lehe 8. mai numbris kirjutatakse, et kuigi olemasolev Kabala koolimaja on väga viletsas seisus, ei taheta mõisamaja siiski koolile üle anda22 – nõnda kuluski kogu suvi selle asja klaarimiseks ja alles sügisel võis kool mõisamajas tööd alustada.

ARHITEKTUURILINE LÜHIKIRJELDUS
Kabala mõisamaja kujutab endast massiivsetes proportsioonides ühekorruselist kivihoonet, mis on kaetud seintest kuni kaks korda kõrgema kelpkatusega. Hoone aknad paiknevad ebaühtlaste vahedega ja on enamasti kahekaupa rühmitatud. Fassaadi kuueruudulised aknad on kõrge kaarega, mujal on nad lihtsad nelinurksed ja keskmise suurusega, kuid hoone otstesse jääb ka päris pisikesi ruudukujulisi aknaavasid. Erilisena hakkab silma üks esikülje akendest, mis on oma segmentkaare alla jäävas osas mõlamalt poolt kahe ruudu võrra laiendatud. Sellist akent nimetatakse harilikult “veneetsia aknaks”, kusjuures eriti populaarne oli selline aknavorm 19. sajandi algul, mil see leidis ka Raplamaa mõisaarhitektuuris suhteliselt laia rakendust (näiteks Seli mõisas).
Hoone peasissekäik on lahendatud väga lihtsalt, kujutades enam-vähem ruudukujulise põhiplaaniga väikest esikut, mida katab lame viilkatus. Peauks on kõrge kaarega, mil segmendikujuline valgmik, esiku külgedelele jäävad kõrge kaarega aknad.
Kuigi oma sisemuses on hoone üsna ümber ehitatud, on siiski veel aduda, et enamik esindusruume on paiknenud anfilaadselt, s.t. tiibustega ühel sihil. Samuti on selgelt tunda endise mantelkorsten-köögi asukoht.


1 P. Johansen, Die Estlandliste der Liber Census Daniae. Kopenhagen / Reval 1933, lk. 403.
2 L. Kettunen, Etymologische Untersuchungen über estnische Ortsnamen. (Annales Academiae Scientiarum Fennicae. B:90,1.) Helsinki 1955.
3 P. Johansen, Die Estlandliste der Liber Census Daniae, lk. 404.
4P. Johansen, Die Estlandliste der Liber Census Daniae, lk. 403–404.
5 Genealogisches Handbuch der baltischen Rittershaften. Teil Estland, I Band, Görlitz 1929, lk. 611 jj.; H. Zoege von Manteuffel, E. von Nottbeck, Geschichte der Familie Zoege von Manteuffel, ehstländische Linie. Reval 1894.
6 Est- und Livländische Brieflade. Eine Sammlung von Urkunden zur Adels- und Gütergeschichte Est- und Livlands. I Theil: Dänische und Ordenszeit.1. Bd. Reval 1856, Nr. 278, 290.
7 H. Ligi, Eesti talurahva olukord ja klassivõitlus Liivi sõja algul (1558–1561). Tallinn 1961, lk. 332–333.
8 M. J. Eisen, Kodumaa ajaloolised ja rahvaluulelised kloostrid. – Eesti Kirjandus, 1925, lk. 12.
9 Est- und Livländische Brieflade. Eine Sammlung von Urkunden zur Adels- und Gütergeschichte Est- und Livlands. II Theil, Nr. 324, 385.
10 Genealogisches Handbuch der baltischen Rittershaften. Teil Estland, II Band, Görlitz 1932, lk. 148 jj.
11 Genealogisches Handbuch der baltischen Rittershaften. Teil Estland, I Band, Görlitz 1929, lk. 105.
12 H. Ligi, Talurahva arv ja paiknemine Eestimaal XVIII sajandil. – Uurimusi Läänemeremaade ajaloost. I. Tartu 1973, lk. 237.
13 J. Linnus, Maakäsitöölised Eestis 18. sajandil ja 19. sajandi algul. Tallinn 1975, lk. 62, 94.
14 H. von Wistinghausen, Quellen zur Geschichte der Rittergüter Estlands im 18. und 19. Jahrhundert (1772–1889). (Beiträge zur baltischen Geschichte. Bd. 3.) Hannover-Döhren 1975, lk. 38.
15 E. von Krusenstjern, Die Familie von Krusenstjern (Krusenstierna – Krusenstjern – Krusenstjerna – Krusenstern). Geschichte – Genealogie – Gedenkstätten. Wiesbaden 1981, lk. 31.
16 L. von Krusenstjern, Erinnerungen. Hrsg. von A. von Krusenstjern. Schorndorf 1980, lk. 230.
17 S. Vahtre, Talurahva sotsiaalsest struktuurist Eestimaa kubermangus feodalismi lõpuperioodil (hingeloenduste andmeil). – Eesti NSV ajaloo küsimusi. VI. Tartu 1970, lk. 188.
18 H. von Wistinghausen, Quellen zur Geschichte der Rittergüter Estlands, lk. 62.
19 Eesti Ajaloomuuseum, f. 70, n. 1, s. 2, l. 166–166p.
20 E. Mühlendahl, Die Estländische Landrolle 1919. Hannover-Döhren 1976, lk. 24.
21 Tallinna Teataja, 29. IV 1922.
22 Tallinna Teataja, 8. V. 1922.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Suvelugemise aeg käes, alustame!

   Rapla Keskraamatukogus on sel suvel 1.- 9. klasside lastele traditsioonilise Suvelugemise programmi asemel „Suvelugemise BINGO”. Bingo-m...